Teeperve klibul lösutavad koldrohud on läbi õitsenud. Kuid endiselt ilutsevad arujumikad, kuldvitsad, erinevad kellukad, naistepunad, puned, põdrakanepid, raudrohud, ohakad, härjasilmad, kollased karikakrad ja nii edasi.
Pööran kõrvalteele. Lankidel helelillatavad kanarbikuväljad, ühes kohas avaneb omapärane pilt: kanarbikulilla maa ja kaharad sookased selle üle. Langiservas torkab silma teistmoodi kanarbikku: lillapunased õied meenutavad värvilt sootuks nagu eerikat. Tänapäeva värvikirevas sordimaailmas taoline erim ehk eriti löögile ei pääseks, ent siin looduses mõjub ta igatahes väga toredana.
Siis sigineb paremat kätt lodusoon, milles annab tooni sinihelmika ja porsa kooslus, natuke kullendavaid metsvitsalatvu ka. Ja siis vasemal hoopis üllatav: pisike kogum harilikku kuutõverohtu! Vägagi äraeksinuna mõjuvad nad siin keset mustikaid, pohli ja sookailusid.
Jälle lank. Osalt läheb see üle männikõverike rabaks, kus maas hõbetab küüvitsat, roomab jõhvikat, rohetab kukemarjavaip ja turritab tupp-villpea mättaid. Ent kuskil ei lirtsu vett, kõik on tänavu tilgatumaks kuivanud.
Põikan nüüd vasemale, teesiht ronib üle luitevalli. Selle järel avaneb sootuks sürr pilt. Justkui nõmmemännik, ent siin-seal kasvab verevat kurereha, siis aga igihalja moega kevadisi seaherneid. Nojah, pinnas pole siin puhas liiv, lisaks graniitmunakatele on natuke ka lubjaklibu. Sestap on metsaalune taimestik kohe teist nägu. Veider on männiku all kohata üksikut pehmet kibuvitsa (see liik on mulle tuttav Siberi sirge üsna vesistelt aladelt) ja siin-seal mustjuurte lehekeelekesi. Madal mustjuur seostub ikka niiskepoolsete lubjaste puisniitudega, siin aga kasvavad lausa kuiva mustikamännikusse laiali pillatult!
Selles samas valgusküllases puhtmännikus jääb ette esmapilgul tundmatu taimeliik. Lopsakad punarootsulised, natuke karvased, ent läikivad lehed loovad maapinnal roseti, millel üles küünitavad jalakõrgused peenikesed varred, otsas valged seemnetutid. Nii iseloomulik kuju – kas veishein ehk? Ongi. Ehkki teda võrreldakse võilillega, on veishein märksa suuremõõtmelisem, samas üldse mitte nii tapvalt massiline nagu võililled. Ehkki levinud üle Eesti, on paiguti ka levikulünki. Näiteks Hiiumaal kasvab peamiselt vaid põhjapoolmikul. Üldlevila ulatub Inglismaalt Kesk-Aasiani. Tundub igati huvitav taim, mistap korjan seemneid kaasa, kodus maha külvamiseks. Vast ei muutu aias umbrohuks nagu võilill? Siin metsas on veisheina ju kõigest mõni harv taim. Samas, mine sa neid korvõielisi tea. On teised sageli liigagi nobedad levijad.
Kapasto vana metsavahi kohani pääseb õige mitut teed mööda. Valin seekord läänepoolsema. Siingi on imelik väikse kivilisandiga liivapealne männik, kus keset mustikaid haljendavad üksikud mustjuurte keeled ja hõredad verevad kurerehad. Ka veishein on siin olemas. Mõni piibeleht ja paar törtsu harilikku kuutõverohtu ka. Kõik need eeldaks märksa lopsakamat metsaalust, kui see alt lage üheülbane männik.
Paras üllatus tabab siin veel: mets-seahernes! Jah, seesama mitme jala pikkuste tiivuliste väätvartega laiutav tegelane, kes aias toel kasvades ja lillas õies päris ehtne ilutaim on. Siinsed kaks taimepesa on juba viljunud, vaid üks viimane õis lillatab veel. Mets-seahernes on hajusalt levinud üle Eesti, Hiiumaal aga pigem harv. Kuskil Kõpus ja saare kirdeosas teda ikka olla. Ise olen trehvanud Hillestes. Ning nüüd siis siin Kapasto männimetsas.
Lehise juures ühineb kõrvaltee suuremaga. Langi taga kerkib üksik pärn. Maastik muutub järsult niiskeks ja lopsakaks. Lepikuservas vohavad kõrged seaohakad ja villohakad, on sealõuarohtu. Teepervel täies õies laialehised neiuvaibad. Väike pehme kibuvitsa kogumik. See on üks omamoodi Eesti lääneserva roosiliik.
Paar pärnapunti tiigi naabruses loovad laialehise salumetsa tunde. Ainult et maapind on siin sigadest võimatult segi paisatud. Vaid paar saluheina kõrt on saanud kõrgeks sirguda. Mullale sekka on natuke haljust siiski ka. Muuseas näsiniinepõõsakesi. Jah, võrreldes selja taha jäänud liivapealsete hõremännikutega on siin järsku harjumatult rammus ja vohav ümbrus. Tõeline salumaa. Kahjuks laialehist metsa peale mõne pärna pole. Põhimulje loovad sarapuud, peamiselt trügib kuusk valitsevaks. Siiski ka haaba, kaske, sangleppa ja isegi üks juba kümnemeetrine jalakas.
Kus sead pole rähelnud, katab metsaalust vahelduv jänesekapsaste ja sinilillede lehevaip. Palju pisikesi näsiniinehakatisi. Mõned veel püstisel hammasjuurevarrel mustab sigipungi. On laialehiseid neiuvaipu, kevadisi seaherneid ja ohtralt jänesesalatit. Ja siin tamme ning vahtra all peaks olema käopäkad. Praegu neid muidugi enam ei näe, elavad peale üürikest maapealset õitsemist taas maa sees oma parasiitset elu.
Üks üllatus tuleb siit salumetsast seekordki. Otse teeveeres on mõned sakiliseservaliste lehtede ja kuni puusani varte otsas õieli kõtradega imelikud taimed. Üksikuid pisikesi nelja lehega valgeid õisi jagub veel ka. See on ju…? Mudin lehte, aga ei mingit küüslaugulõhna. Võibolla vaid noortel kevadistel taimedel on? Ikkagi, see taim justkui ei sobiks siia. Olen teda kohanud näiteks Vormsist põhjas Suur-Tjuka laiu rannasäärel. Ja Hiiumaal on ta eeskätt kaguranniku laidude asukas. Eestis üldse vaid lääne- ja vähem põhjarannikul. Imelikul kombel siiski ka kaugel sisemaal, Tartu ümbruses. Uusi leide on ka Virumaa siseosast. Nii et, miks mitte siis keset Hiiumaadki? Palun väga, jah: salukõdrik. Kuis ta küll siia sattus? Mõistagi annab ta vaid lisaväärtust sellele salumetsale. Kukun hooga seemnekõtru korjama, et kodupuisniidu serva külvata. Kuid stopp! Ei maksa ahneks minna, midagi peab ju ka siia uuenemiseks jääma. Kuna salukõdrik on vaid kaheaastane taim, siis edasi kestmiseks on iga-aastane seemnete valmimine väga oluline.
Salukõdrik olla hea maitsetaim, tema noored lehed lõhnavat ja maitsevat nagu küüslauk. Läänemere ääres kasutati seemneid toidu maitsestamiseks juba kuue tuhande aasta eest, nagu tõendab arheoloogide leiumaterjal.
