ERAKOGU Aga enne seda surmtõsist ja isegi harrast hetke, toimus väike koomiline seik. Nugis, kes soovis, et Eesti iseseisvuse poolt hääletaks võimalikult palju ülemnõukogu liikmeid, pöördus nimeliselt Hiiumaa esindaja Ain Tähiste poole.
“Kuna mina olin seal tagaukse juures, siis Nugis palus mul vaadata, äkki keegi on suitsuruumis ja teeb suitsu. Ma siis käisin ära ja vaatasin, et kõik oleks hääletuse ajal saalis. Ütlesin Ülole, et asi on korras!” kirjeldab Tähiste seda seika mu enda raamatus “Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse.”
Seda minuti pikkust filmilõiku ülemnõukogu saalis ja Nugise legendaarsest haamrilöögist korrati sadu kordi tänavu augustis, mil me õiglase uhkusega tähistasime taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Kahjuks kinnistasid juubelipidustused minu meelest nooremates inimestes järjest süvenevat ekslikku muljet, et eestlased hakkasid end 1988. aastal vabaks laulma kuni augustis 1991 hakkaski oma riik sujuvalt tööle.
Olen tänavu vestelnud rohkem kui 60 inimesega, kes ühel või teisel moel Eesti iseseisvuse taastamisel kaastegevad olid, ning lugenud tuhandeid vanu ajalehelugusid. Eesti riigi taasloomine oli palju raskem ja pikaajalisem töö kui mõned emotsionaalsed kõrghetked, mida pidupäevadel meenutatakse.
Elatustase kukkus kolinal
Teenimatult on ära unustatud ka tänavuse taasiseseisvuse juubeli aastal see raske töö ja targad otsused, mida meie “taasasutavad isad ja emad” tegid. Unustatud on ka ülimalt keerulised olud ning tohutu vastutus, mida oma riigi taasrajajad kandsid.
1991. aasta sügise ajalehtedes ilmus aeg-ajalt ikka pealkirju “Eraisikutele täna bensiini ei müüda”. Ilmus põhjusel, et N Liidu majandus lagunes ning Eesti oli sellest ikka veel täielikus sõltuvuses, kuna just idaturule müüdi 95 protsenti toodangust. Seetõttu tõusis näiteks bensiini hind tohutu kiirusega, aga osta polnud seda ikka võimalik. Ka piima ja liha hinnad tõusid, aga neidki ei jätkunud piisavalt, sest turumajandus veel ei toiminud.
Eestile taasiseseisvumise toonud aasta lõpus olid toonased ministrid karmid ja ausad. “Aasta pärast näevad tavalised toidupoed välja nagu praegused valuutapoed, aga meil ei jätku raha, mille eest neid kauneid kaupu piisavalt osta,” teatas majandusminister Jaak Leiman.
Sotsiaalminister Arvo Kuddo lisas, et kuigi hinnad tõusevad erinevalt palkadest ja pensionitest pöörase kiirusega, tuleb riigieelarvest rahapuudusel vähendada kõiki toetusi vaesematele inimestele, näiteks lastetoetusi.
Meie majandus hakkas paremusele pöörduma alles pärast 1992. aasta suvel toimunud rahareformi, kuid sajad tuhanded inimesed kaotasid üleminekuajal töö ning turvatunde.
Targad otsused turbomenetlusega
Seetõttu ei kestnud inimeste rõõm nõukogude riigist pääsemise üle ning üksmeelse rahvusvahelise tunnustuse üle 1991. aasta sügisel pikalt, sest olmemured lõid üle pea kokku.
Ent neis keerulistes oludes tehti Eesti riigis otsuseid, mis aitasid inimesi, aitasid jalule majanduse ning mille mõju me tunneme tänapäevani. Näiteks oktoobris 1991 võeti ülemnõukogus vastu kohe jõustunud maareform, mis andis kümnetele tuhandetele Eesti peredele tagasi esivanemate talud, mille nõukogude võim oli neilt ära võtnud.
See otsus kinnitas eestlaste usku oma riiki sama moodi nagu oli Vabadussõja järel mõjunud otsus konfiskeerida mõisnikelt maa ning jagada see eestlastele. Teisalt andis Jüri Raidla, Liia Hänni, Kaido Kama ja teiste tarkade inimeste ette valmistatud maareform olulise arengutõuke meie majandusele, sest taastas eraomandi.
Toona tehti tohutult suure mõjuga otsuseid meeletu kiirusega. Nii pole ka imestada, et maareformi seadust on järgmise 30 aasta jooksul muudetud 53 korda.
Selleks, et hääletada Eesti iseseisvuse taastamise poolt 20. augustil 1991 oli ülemnõukogu liikmetel (laiemalt kõigil toonastel iseseisvusmeelsetel poliitikutel) vaja meelekindlust. Aga lisaks meelekindlusele oli teiste oma riigi jalule aitamiseks vajalike keeruliste otsuste tegemisel vaja ka arukust. Aastatel 1990–1995 kaht järjestikust parlamenti juhatanud Ülo Nugise näitel rääkides pidi ta iseseisvuseni jõudmiseks paika panema ülemnõukogu nõuka-meelsed tegelased. Aga tal oli vaja tagada ülemnõukogu ja Riigikogu töövõime ka siis, kui keeruliste poliitikute valikute üle vaidlesid eestlased isekeskis.
Seepärast on natuke kahju, et taasiseseisvumise juubeli-aastal keskenduti ühe ilusa sündmuse meenutamisele, kuid unustati meelde tuletada neid olulisi otsuseid, mis lõid tänasele Eesti riigile kindla tänini püsiva vundamendi.
HANNES RUMM
raamatu autor
