Külalaidu minek pole päris niisama pühapäevane jalutuskäik, on ikka täitsa korralik ettevõtmine. Nii korralik, et viimati sai seal käidud lausa seitseteist aastat tagasi.
Külalaid on Hiiumaa looderanniku ainus päris laiu moodi laid, millele veidi metsagi peale kasvanud. Samas on tegu poolsaare moodi saarega. Vahel harva juhtub, et ta saab Hiiumaaga kokku. Nagu mu esimesel retkel Külalaidu, septembris 2000. Siis oli vesi väinast ehk Paope riidast põgenenud, paljastades Marsi-laadse maastiku. Aina paljas liiv ning kivirahnud.
Tänavune sajune suvi koos läänekaarte tuultega oli aga veetaseme päris kõrgeks ajanud, tehes Külalaiust igati tõsiseltvõetava iseseisva saare. Sel juulikuu pühapäeval sadas jällegi. Paopel bussist väljudes tuli alustuseks äiksevihma eest peatuse varju alla minna ning seal mõnda aega kügeleda. Kui pilved taandusid, siis kohe käbedasti astuma! Tõsi, esmalt takerdusin Paope kadastikku, et rohekat õõskeelt taga otsida. Nii igaks juhuks, ehkki oli teada, et see väga haruldaseks muutunud orhidee on siit juba aastate eest kadunud. Kuid vähemalt kahkjaspunaseid sõrmkäppi ja suuri käopõlli nägin ikka. Taas ründasid kõmisevad pilved lähemale. No äiksega keset väinavett olemine ei meelitanud teps mitte. Niisiis üsna peatumata kiirmarsil läbi metsa. Mets oli kuidagi iselaadne, päris kõrge ja lopsakas, sest lisaks mändidele sangleppi.
Mets lõppes, ees avardus niitude vaip. Täis mesilastest sumisevaid kollaseid mesikaid, taamal hobuseid-veiseid. Tumedas kanalis sulistasid pardid. Siit algab juba tegelikult omaette maa, endine merelaid. Üllatusena selgus, et varasem üldkasutatav tee on tõkkega suletud. Metsatuka välul uhkeldas uus peen häärber. Miks küll lastakse mereäärseid sedasi ärastada? Võinuks proovida läänerannaniidu kaudu minna, ent ma polnud kindel, palju seal elektritarasid ees on, hakka nende alt pugema… Ja samas tõstis pead ka trots. Mis see siis olgu, sedasi laiata ja läbipääse egoistlikult kinni panna! Läheks see tee siis otse hoovist läbi, ei, tegelikult natukese eemalt. Kui kedagi kodus olnuks, küsinuks kindlasti läbijalutamiseks luba. Aga nüüd…
Poolsaare idaranda ma igatahes jõudsin. Ma ei mäleta, vististi karjatati siin loomi ka seitsmeteistkümne aasta eest, ent nüüdne vaade tundus veelgi ilusam. Aina tuderloa sametmurud, seas maasappide sügavroosasid õietäppe. Paope poolsaare ots on omaette vaatamisväärsus. See lõheneb võimatult liigestatud lipi-lapi maaks. Et veeseis kõrge, siis valitses siin nüüd väinakeste labürint segus tudra-õisluhaste murusaarekestega. Rändkive sekka ikka ka.
Kust õigupoolest oleks sobivaim vette astuda? Noh, hakkasin lihtsalt minema. Linnud tõstsid kisa. Paljaste jalgade tallad said tükatistel teravatel peenkividel päris haiget. Meenus, et kunagi naabruse Ninalaidu minekuks sai targu vanad kapukad jalga pandud. Ju järgmine kord olen targem. Ja pealegi, vahepealsed liivaalad tõid leevendust. Tekkis kiusatus ühe kiviliivase kuiva maaribakese kaudu minna, ent seal kubises lindudest hoopiski. Niisiis otse läbi põlvini vee. Madalal peakohal tiirlevad ja kriiskavad linnud tuletasid meelde Hitchcocki filmi. Parem vihmavari avada. Selle varjus oli kohe märksa kindlam ja mugavam tunne.
Sedasi läbi vee sumades tundus teekond hirmus pikk. Õnneks äiksepilved valgusid laiali ja lausa päike tuli välja. Põikasin väinas kerkivate ruskete rahnude vahelt läbi. Paar neist on ikka päris suured, toekaim kümne jala (noh, hüva, kolme meetri) kõrgune vast küll. Miskipärast tekkis käsmulik tunne, ehkki rahnulist Käsmu poolsaare tippu olen vaid fotodelt ja filmidest näinud. Aegamisi nihkus Külalaiu pika sääre ots lähemale. Laiu peamine osa oma igihalja metsamütsiga paistis aga ikka veel nii kaugel. Selle kohal kõrgus püstine valge rünkpilve kuhil nagu vahukooretort kukli otsas.
