Selle aasta viimane seajaht meie laika Bellaga Võrumaal

Olude selgitamiseks pean vajalikuks jagada alginfot, et Vanajumal on minuga armuline olnud ja veel varases keskeas mulle mõned aastad tagasi uue mehe Harri andnud.
Ja kui Tema juba jagama hakkab, siis ikka antakse, nii et kaks kasulast, Karet ja Trond, laika Bella ja kass Miisu sain ka. Taksi Lonni saime juba pundi peale ja minu poolt on pere täienduseks teine taks Moona. Väikene knihvt selle juures, et mees on Võrust ja lapsed teismelised. Ühesõnaga kooliaja veedan ma valdavalt Võrus, suvehooaja ja vahe­ajad Hiiumaal. Muidugi, ega iidlane loll pole, ma panin oma knihvti juurde, võrukas on nüüd Hiiumaale sisse kirjutatud, maatükk maja ehituseks Hirmustesse soetatud ja kui lapsed kaela kandma saavad, siis hakkab olema vastupidi. No et enamus aega Hiiumaal ja vabalt valitud hetked Võrus, sest austan siiski ka nende juuri ja arusaamatut keelt.
Jahipäevik 28. veebruar 2021
Seekordne jahijutt aga algab selle aasta viimasest seajahi­ööst.
Harri küsis täna öösel, kui koera järel käisime, et kas ma ka täna (s.o järgmine päev siis) jahile tulen. Saatsin talle mõrvarliku pilgu. See eilne jahipäev oli liiga elamus­rikas. Kõigepealt unustasin püssi koju!!!, sest ma olen ju harjunud, et mulle antakse püss kätte koos moonaga ja aamen. Siis käisin võtsin Harri isalt tema sileda. Puhusin tolmurullid maha ja ämblikud torust välja ja 10 minutit nuputasin, et kuidas see kokku käib. Sain!
Jahipäev nagu jahipäev ikka. Peale teist aju läksime jahi­majja nülgima (siin öeldakse nilguma…), kui tuli kõne, et ülejäänud leidsid tüki (metsatüki), kus seakari sees on. Läksime tagasi metsa ja nii see päev peesse läks. Bellal olid sead 20 m kaugusel ees, kui teele jäi vastupandamatu urgude majapidamine tugeva kährikuaroomiga (ise tundsin ka, aga suutsin vastu panna), see viskas tal silmad krõlli ja sinna ta kadus. Poisid (teismelised) jäid urgude juurde valvesse, et kes nina välja pistab, siis kahmavad natist kinni. Puudu jäi kiirusest ja võibolla ka julgusest, sest Bella pistis nina kaks korda välja ja oletatav kährik korra. Kui meie kohale jõudsime, oli uinutavat kährikuaroomi tunda, aga kuulda polnud kedagi. Kährikut kahtlustasime ainult aroomi põhjal, nina järgi, mis urust väljas käis, polnud kindel, et see mäger pole. Seda kartsime kõige rohkem.
No ja suundudes operatsioonile Bella ja urud, suutsin ma kraavi kukkuda – kuradi lühikesed jalad! Gentelmen Mario haaras mul käest, proovisin teda ka kraavi tõmmata, aga tema osutus tugevamaks. Tulemuseks mul täied põlvini. Paar korda suutsin ka järsul mäeküljel kõhuli käia, aga siis sai kannatada ainult mu ego ja sellega polnud mul aega sel hetkel tegeleda. Ja siis, peale kella kolme päeval, alustasime kaevamisega. Tulemuseks olid kolm normikohase sügavusega haua mõõtu auku täismehele. Ühest august, kus Magnusest paistsid vaid saapatallad, kostis maa alt: mõnus on siin all… Täiesti kriipi oli.
Kaevasime kordamööda ja pimeduse saabudes tulid meile viiele appi veel kolm meest kolme labidaga, kanistri vee ja mõne õllega. Vahetult enne nende tulekut oli kuulda vihast haukumist ja madinat, mille peale ma pimeduses meestele nähtamatult pisaraid tilkusin, aga eks vandesõnad ja nina luristamine reetsid mind. Ähvardasin Bellat pika koduarestiga ja Harri sai pragada, et miks ta oma koera pole kasvatanud. Sindrima põdrajaht algas Bella kaevamisega, kuna tema teele jäi vastupandamatu mägrapaar ja nüüd seajaht lõppes sellega. No eks see pragamine oli kergendusest, et koer on elus. Kiire kõne Karetile, et Bella on ikka elus, pangu kartulid keema ja uhagu sauna tuld alla. Nii palju liiva, kui need käikudes roomanud mehed koju tõid, pole teil lastel liivakastideski!
Ja siis hakkas mul külm, eks oma osa oli ka pingelangusel. Hambad plagisesid ja varbaid polnud enam märgades saabastes tunda. Õnneks oli Mariol kaasas tilgake teravat, Harril kuivad sokid ja ta kotist leidsin ka kilekotid. Oma taskutest leidsin jalgade soojenduspadjad, mis iidamast-aadamast mingiks jahiks Kairitilt varutud. Need peavad koos sokkide ja kilekottidega kuuluma edaspidi mu esmaabivarustusse. Ja olemisel polnud enam vigagi, täitsa soe oli. Õnneks oli mul seljas ka soojendusega vest, mis päeval kütiliinis väga hästi toimis, aga ka õhtul hoidis keha mõnusalt sooja, kuigi akupank oli tühi. Muidugi polnud sellest lugu, sest me kõik saime omale kaevamisega sooja teha.
Kell pool 10 õhtul polnud juba pikalt kedagi kuulda olnud, mehed pooled käigud omale parajaks uuristanud, läbi roomanud, nii et hiinlaste riisitaimede juured juba paistsid, kui tuli võtta vastu otsus. Otsus oli, et koer jääb metsa… karm ja sigas..tt
tunne. Harri pani oma jope ühe puu alla Bellale ja kogu meie killavoor marssis mäest alla, üle põldude ja kraavide autode poole, suur täiskuu valgustamas teekonda. Mu keha oli niipalju kange ja jalad ikka lühikesed, et suutsin veel kaks korda vette maanduda ja korra kõhuli käia. Esimese kraavi veetemperatuuri mõõtmise puhul lasin lendu paberit mittekannatava sõna. Mehed vaikisid mõistvalt. Peale teist sulpsu jätkasin juba teekonda juureldes, kas see külm vesi on saapas kilekotis sees- või väljaspool.
Sõitsime rusuvas vaikuses jahimajja ja Trond lubas öö läbi B-barki kontrollida. Jahimajast võtsin oma auto koos esiistmel oleva kahe nõutu taksiga, et mis sindrima päev see nüüd oli… Kell 10 õhtul ja neil kahe peale terveks päevaks leitud vaid üks Kasekese kommipaber. Peab ütlema, et ei läinud kilomeetritki, kui vapper jalgpallur Trond oli langenud. Arusaadav ju, seekord tegid tal käed vist rohkem samme kaevates, kui jalad kõndides ja see oli võõras liigutus. Koju jõudes kiire koerakontroll ja jalgpallur marssis täies riides sauna sooja. Sauna pessu tuli sundida ja torti ta ei tahtnudki, sest väike (aga pikk) mees oli omadega läbi ja langes takside lohutuses unemaale. Ega meil parem polnud, sutsakas konjakit, saun, söök, tort! Ja kõige juurde arutelud paljude kuide ja agadega ja langesime meiegi.
Kell neli sirutasin käe ja vaatasin telefoni. B-bark kohe ees, Bella rohelisega kiiskamas ja liigub 7 km/h. Pisar silmas fokuseerisin mitu korda, enne kui Harrit nügisin. Ta ei teinud enne silmigi lahti kui telefon käes, B-bark ees säramas ja kontrollis ka paar korda, et liigub Mario viimase punkti poole – käis eelmise päeva radu läbi. Kiirelt öösärgi
peale püksid jalga, jahijope selga, saapad jalga ja minekut. Ilus pilt küll… Kogu sõidu lugesin 100 m haaval meie vahel vähenevat vahemaad. Ja siis, 100 m, 81 m ja sealt ta tuligi teed mööda. Väsinud 10aastane koer (vanust ta ei tunnista, arvab et ta on 5+natuke ja kõik) viimaselt selle hooaja seajahilt (no läks veits lappama, no ikka juhtub), üleni märg ja liivast kollane, nina jäme peas (kuradi ülbed kährikud olid, noh). Kui ta Harrini jõudis, panid nad pead kokku ja neil oli mingi neljasilmajutt. Mina sehkendasin lihtsalt ringi nagu kanaema.
Ja algas kojusõit… valetan, kohe ei alanud. Kuna öösel oli tulnud 1 cm toredat lund ja keegi polnud liikunud, arvas Harri, et vaatame natuke jälgi ka, tal on nagunii uni läinud. Mina käitusin nagu tõeline naine, ainult tainarull oli puudu, et ei mingit jahti ega jälgi, marss koju, mina olen väsinud ja Bella ka. Harri lasi nina norgu, keeras auto ümber ja sõitsime koju, kõige otsemat teed. Kodus kutsusime Bella tuppa, et ta üle vaadata. Esmalt leidis ta kapilt panni nelja grillvorstiga, keegi ei praganud, vaid pann tõsteti maha, et ta vorstid lihtsamini kätte saaks. Siis puhastasin ta silmad, haavu ega verd polnud ja siis oli ta meist tüdinenud ja läks välisukse juurde. Lootsin ta ööseks tuppa jätta, et ta on ju märg, aga tema tahtis oma kuuti ja sinna ta läks. Kui koju jõudsime, tuli ülevalt ka
Magnus, ise veel unesegane, et signaal on, Bella signaal. Sain ta maha rahustada, et juba on kodus. Magnusel ja Harril oli uni läinud ja nad sättisid end kohvi tegema. Segased!, mina läksin magama. Reeturid taksid ei tulnud minuga magama, vaid jäid meestega kohvitama.
Hommikul öeldi mulle ukse vahelt, et nad võtavad täna taksid ja lähevad jahile veel. Oigasin, et andke tuld, need on vähemalt alalhoidlikumad, ja panin pea teki alla. Hullud nad kõik, kujutan ette, kuidas Lonni keksis elevuses ühelt jalalt teisele ja Moona ruigas kaasa. Lonni ehk on tiba hämmeldunud, et miks Bellat ei võetud kaasa, aga peaasi, et tema saab.
Nüüd võib jagada tiitleid. Bella on suurepärane seajahi koer, aga kährikuhõng keerab tal kupli sassi. Harri on suurema rõhu pannud jahilkäimisele, mitte koera kasvatamisele. Jalgpallur Trond avastas, et käed on ka kasulikud ja omandas edukaks kaevamiseks töövõtteid ja jaksas kaevata rohkem, kui arvata oskasime. Lisaks sai ta teada, et lootus paneb meid kuulma asju, mida me kuulda tahame/loodame. Magnus on vaieldamatult kõige parem, vastupidavam ja kogenum kaevur ja urupugeja. Mario ja Harri on need, kellel on alati kaasas kõik eluks vajalik ja Mario sai heidutava kogemuse urujahist laikaga. Mis ta selle kogemusega edasi teeb, eks kuuleme… Suure­pärased jahikaaslased eesotsas jahipealik Elmoga, Toomas ja Hendrik, kes tulid pimedas pealampidega nagu jaaniussid meile appi. Mina kaevasin ka natuke, ainukese naisena pidin hoidma aukartust­äratavat nutunaise rolli (küll salaja), pragasin kõigiga natuke, sest naisel on ju tujud ja tunded. Ja kõige lõpuks kukkusin kõige rohkem, muidugi ainult selleks, et kindlaks teha gentelmenide soo säilimine. Trondil seda geeni minuga väga pole, aga kui mul sõbrannad külla tulevad, siis jookseb püksid keerdu (isegi kui mu ema oma sõbrannadega tuli, küsis, et millal tüdrukud jõuavad. Oh seda muhelemist siis…). Teised mehed läbisid testi edukalt.
Ühesõnaga, kuradi jaht, elagu jaht ja kõik jahimehed on südametud!!!
NELE ELLER
jahinaine