Jälgi meid

VARESE LOOD

See üpris romantiline Kopli

Koplis polnudki ma varem käinud. Iseenesest ju trammid voorivad sinna pidevalt. Sel soojal juuliõhtul juhtusime pika päeva lõpuks Koplisse üsna juhuslikult.
Enne Stroomi rannast sai vaadatud kauguses üht võimsat, justkui linnusetorni kerkimas, mis nagu maamärk kõrgus üle muu Kopli. Kohal olles üllatas Kopli oma rohelusega. Suur sanglepik kivikülviga on jäänuk endistest metsadest. Veel on siin mitu varjukat parki. Nende kõrval ka siis too kellatorniga hoone. Tohutu paekivist ehitis, tõeliselt muljetloov. See ehitati Vene-Balti laevaehitustehase peahooneks ja valmis aastal 1913.
Samas trammide lõpppeatuses ja trammidepoo kõrval kõrgelt astangult avanes suurepärane vaade. Kummaline oli näha Tallinna põhjaservas nii palju looduslähedast maastikku. Siin Kopli pargid ja metsatukad ning astangul jõudu koguvad isetekkelised jalakad, taamal Suur-Paljassaare asustamata metsane panoraam. Paljassaare lagedama kaela taga sõudsid Tallinki laevakobakad, teavitades katkupiirangute lõppemisest – Soome on Eestile taas avatud. Lõuna pool helkisid õhtupäikest Kopli liinide aknad.
Jah, need (kuri)kuulsad Kopli liinid. Põikasime sinnagi. Mind valdasid mitmetised tunded. Muidugi on hea, et see ümbrus korrastatakse. Võibolla kannataks veel ära ka need püsti löödavad kortermajade kobakad, mille kohta Märt ütles, et Soome 1970ndate stiil, millist üle lahe enam teab mis heaks tooniks ei peetagi.
Ja siis need üksikud ülesvuntsitud vanad kivist trepikodadega puitmajad – vahest liigagi klants ja nunnu. Ja tänavad suisa munakividega sillutatud.
Kuid kahjuks on sinna vorbitud ka hulk süsimusti käkke. See tänapäeva mustade hoonete maania näib täiesti arusaamatu. Need ei ole ilusad, need mõjuvad lihtsalt rõhuvalt ja säärase masstoodanguna täiesti küündimatuina. Võtta või Kärdla sadama tänava naabrusse ehitatud must kast. Märt lohutas mind, et ju tulevikus mõnigi neist üle värvitakse, natuke vähem morbiidset tooni. Tahaks loota. Seni aga mustmajade lastehaigus kestab.
Nõlvale rajatavate kortermajade vundamendikaevandites paljastus kambriumi sinisavi.
Põhjasuunas on veel paar vana liinide maja säilinud nii nagu neid viimastel kümnenditel teame. Ühel valendas isegi satipann. Keegi põliselanik veel sees!? Siin pole arendajate huvides vanu maju põlema pandud, et need võiks uute karpidega asendada. Ja üks uhke kivisein on püsti.
“Seda laiali ei tõmmata,” oli Märt kindel, et nüüd on naabruse uutes majades juba elanikud sees ja pealtnägijaid liiga palju. Nõnda pääseb ehk veel natukesegi Kopli liinide ajaloost labasest ärahävitamisest…

Veel lugemist: