Jälgi meid

Varese lood

Seal kaunil Vizla kaldal 1.

Ei, juttu ei tule Poolamaa Vislast. Ikka lähemalt, Lätist, väikesest Vizla jõest. Tema kuni verstapikkusest alamjooksust enne suurde Koivasse suubumist.
Ma olen siin korra varem käinud. Maikuus 2006, kui kõmpisin Riia-Pihkva kiviteelt seitse versta Vidaga sildini. Nägin ära 1834. aastal ehitatud Läti esimese dolomiitkaarsilla üle Vizla (ehkki tegelikult koosneb see osaliselt ka maakividest) ning tegin kohalike naistega püüdlikult läti keeles juttu. Neist üks kõndis minuga läbi omapärase Vireši kolhoosi-küla ning juhatas majade vahelt läbipääsukohale, kust jõuab Vizla kärestikele. Paraku nägin toona ära vaid jõe suudmeala. Seegi oli ilus. Madaluke dolokiviastang vees ning kaldal pisikesi Daugava lademe dolomiidipaljandeid. Nüüd aga selgus, et kõige magusamast osast jäin toona ilma. Vahepeal on jõekaldale rajatud loodusrada. Algab see maantee juurest kaarsilla kõrvalt. Ilma selle välja ehitatud rajata polekski võimalik piki Vizla kallast suudmeni jõuda. Sest ette jäävad majahoov ning veest kerkivad kalju-pangad, mistap puidust trepid alatasa üles-alla kulgevad.
Esmalt võttis vastu lehtpuine lai org, siis tungisid trepid päris majahoovi välja. Tolle kõrvalhoonete välisilme tundus üpris omamoodi. Meenusid Bulgaaria külad. Siis aga… On vahest õigeim, kui pöördun siinkohal oma Vizla ääres kirjutatud tundeliste päevikulehekülgede poole. Näide: “Oo, oh, ma hakkasin ohkima nagu nooremast peast mõnd eriliselt vaimustavat kohta nähes. Vizla on vaimustav! Vizla on mu lemmik. See on… ma ei tea, uskumatu. Algasid esimesed paepaljandid veepiiril. Kärestikud, millest said juba joakesed, max 2 jalga ehk isegi. Vett on praegu palju, seega voolab jõgi paeastangutest kosena üle. Helevalkjad ja samblatumedad klombitud kivide astmed kaldail, eemalt meenutavad oma sakilisuselt isegi basaltkaljut.
Kaldapangad koguvad kõrgust, ühel ja teisel pool, peamiselt vaheldumisi, ehkki piki jõge vaadates on vaade täitsa kanjoni moodi. Jõgi vonkleb vasemale ja paremale, üks sahisevsulisev kärestik teise järel. Kaljud massiivsete püstsammasseintena, juba 4(5) m kõrge müürina. Vee kohale kaarduvad raberemmelgate tüved, künnapuid ka.
Ma ei tea, nii väga Bulgaaaria plaataniorgude moodi siin, ehkki plaataneid pole.
Linnusidin läbi sulinapahina, toomed ja kikkapuud ja sarapuud lehtivad. Kõikjal kollaseid ülaseid, sekka lillatavaid lõokannuseid, seljarohtu etc. Istun langenud tüvel siin “Bulgaaria Kresnas” ja suust libises: Issas kui ilus. Joovastav lausa. See on loodus-elamus!!””
Jah, õhkasin seal kui nii-öelda nooruspäevil. Toonagi ei juhtunud seda just ülemäära sageli. Eks ole ju Lätis ning muidugi Eestiski nähtud jõgede paeseid orge joakestega, ent see siin tundus miskipärast kõigist üle. Lisaks ju üldse esimene reis välismaale peale totakate katkupiirangute kahte aastat. Nagu vasikas sai nüüd marjamaale.
Eelkõige puhus vaimustuse lõkkele ikkagi selle oru eripärane ilu. Ja et siinne maastik ja veestik kandis tõepoolest ära kui kunagistele vahe-merelistele reisidele. See siin ei tundunud enam üldse ei Läti ega Eestina. Ma olen näinud sarnaseid kaljuseid tõtlevaveelisi jõekeste orge mitmeid. Bulgaarias eeskätt. Ent kummitama hakkasid isegi Rhodose ambrapuude org või üks paik Kreetal või…
Muidugi puuduvad Vizla ääres plaatanid või ambrapuud. Aga sel pole tähtsust. Ka need remmelgad, künnapuud ja saared on väärt puud. Kogu see devoni dolomiitidesse lõikuv org on üks suur väärtus omaette.

Veel lugemist: