Jälgi meid

VARESE LOOD

Püha Pühatu allikas Saaremaal

Olen mõelnud, et miks Pühatu allikal on säärane nimi. Justkui polekski üldse püha. Tegelikult, vastuoksa, on ta olnud vägagi püha. Suisa nõnda, et selle juurde Saaremaa kaugematestki nurkadest ohverdama tuldi.
Sellel allikal on teinegi nimi: Põhjatu. See kõlavat saarlaste suus aga “pöhatu”, mis sarnaneb Pühatule. Tegu olla hirmsügava allikaga, millel justkui põhja polevatki. Eri andmeil on ta kaks kuni kolm meetrit sügav. Ja seejuures väga veerikas.
Muidugi tahtsin seekordsel Saaremaa põikel selle lätte iseoma silmaga ära näha. Asub ta Kuressaarest mõned verstad põhjakaares Pähkla küla maadel endises Roogas­soos. Nüüdseks on see kraavidega kuivendatud ja siin lohus laiub lopsakroheline heinamaa. Allikat on siiski jäetud ümbritsema lehtmetsapärg. Põhiliselt sanglepad, kes sel oktoobrialguse päeval veel suverohelusest pakatasid. On ka sookaski, toomingat, palju sarapuid. Võsavõtu järel vohavad taas angervaksad ja vaarikad, ka pilliroog. Aalu kasvukohatüübile näivad viitavat mitmeõiene kuutõverohi ja näsiniined. Viimased on kahjuks trimmeri ohvriks langenud ja kasvavad võsuvate ladvakestena.
Allikas ise kõige selle keskel on vägev. Kuni tosina meetrise läbimõõduga sõõrjas järveke, samblakarkjuurtel puid otse kaldal. Ebamaiselt sinirohekat värvi põhjaga kraatri pinnale üles tulvamas vee õrnu värelevaid ringe.
See on koht, kus pikemalt olla, istuda, mõtteisse kanduda. Paraku surises puude taga kalakasvandus, võttes müstikat vähemaks.
Vaatasin seda allikasõõri ja paratamatult tekkis mõte, et ju siin on ühtteist kujundatud. Vähemalt kalakasvandusse kulgev lai sirge kanal on ilmselgelt inimese poolt kaevandatud. Muide, seal puudetuka taga kalatiikides kasvatatakse vikerforelli, karpkala ja isegi jõevähki. Plaanitakse kalatiike juurdegi kaevata…
Vahest see allikasõõr on siiski looduslik, mis sest, et na imelikult korrapärane? Ja mis põhjatusse puutub, siis kuidas võidi arvata, et selgeveelisel allikal põhja pole – paistis nüüd ju täiesti hästi. Või oli ta vanasti sügavam? Ei tea, ei tea.
Allikalt lahkudes tuli pähe, et oleksin võinud tema veega vähemalt silmi pesta. Või joogi­vett võtta. Aga olgu peale. Võin ju mõelda, et see allikas on nõnda püha, et ei tihanud tema pinda sõrmeotsagagi puudutada…

Veel lugemist: