Jätkan ikka oma vanu, taas käidud kohti pidi.
Võtta või too oktoobrikuine Kirde-Hiiumaa tuur. See vapustav Leenurga künnapuu, kelle pahkadel võsuvad epifüütidena pihlakad. Siis Kuri lagunev kirik, rässakkuusekesed ja teised müüridele end sisse seadnud. Mu vend langes siin nostalgialainele, sest siin, Kuri koolimajas, möödus tema elu esimene kooliaasta.
Suursadama ait ei ole päris ainus ajalooline hoone seal, ent ilmselgelt kõige tähelepanuväärsem. Ta näeb Hiiumaa mõistes ainulaadne välja, otsaviilud viivad mõtte suisa keskajale, ehkki siiski pärit hilisbarokist, ehitatud XVIII sajandi viimasel veerandil. Muide, õunapuu ta müüri servas oli maha poetanud päris maitsvaid ubinaid.
Mereranna kivilabürinti me kaema ei läinudki. Selle ehitamisest augustis 1998 käisin verivärske reporterina lugu tegemas…
Aga vat edasi Sääre ninale olen ma varem üldse vaid korra või kaks sattunud. Milline suurepärane paekliburand ääristab Sääre siinset külge! Ja varjukas loomännik.
Neeme otsa pool on veidral kombel aga vana palja klibuvalli ja mere vahele tekkinud roostikuriba. Hea oli klibuleetel kõndida, ent miks ikkagi siin vesi enam seda otseselt noolima ja kujundama ei pääse?
Neemeotsa “šibljak”. Balkanimaade poolheitlehise võsa nimetust meeldib mulle kasutada ka meie läänesaarte võserike kohta. Just üsna taolise, nagu siingi. Eeskätt kadastik, kus hetkel kõige uhkemalt särasid lodjapuud: lehestiku ja viljade puna pakkus väsinud sügises suurepärast erksust. Justkui ei kuulunukski need meie tagasihoidlikku põhjamaisesse loodusesse. Eks jagus ka türnpuid ja pihlu ja kuslapuid ja magesõstraid ja kibuvitsu.
Kuidagi harjumatu oli vaade siit Hiiumaa kirdenurgast. Kõige paremini hoomatav madalast tornist. Põhjas silmapiiril Hülgekari vms saareke, siin aga üsna lähedal Uus-Meremaa taga Kadakalaid. Seal käisin märtsis 2005 üle jää. Kadakalaiul asub Hiiumaa ainus aktiivselt murrutatav paekivipank.
Edasi paistis aga Vormsi oma valendava Saxby majakaga. Vormsi nostalgia tuli äkki peale… Vormsil on oma, seletamatult erinev õhustik. Üle viieteistkümne aasta tagasi seal käies imestasin ikka ja jälle, et no kuidas küll see saar mu üha uuesti ära teha oskab?
Vaikne, pisut nukker sügismeeleolu heljus siin Sääre ninal nüüd. Viimased kellukaõied kadastikus suve mälestamas, vaiksel rahulikul veel mõni üksik merelinnu hääl. Ainult musträstad kädistasid “šibljakis” õige lärmakalt. Nad olid viljade jahil, mida siinsamas kuidagi kiirustades ja räpakalt mugisid.
