Jälgi meid

VARESE LOOD

Need valged sinililled…

Peale mu lookest üksikust valgeõielisest sinilillest Aru­selja Laevametsas sain tagasisidena teada veel paarist valge sinilille kasvukohast. Üks asub Sõru kandis, kus neid lausa puntidena ilutseb, teine Paladel, kusagil Kuradikivi kandis. Tolle viimase juurde sai 16. aprillil retk ette võetud.
Kuradikiviga on paraku natukese segased lood. Üldjuhul peetakse selleks toda lõhenenud rahnu, mille juures ka vastava nimega silt. Rahnu mõõtmed ei ole just aukartust­äratavad: 5,3 m pikk, 2,5 m lai, kõrgust 1,8 m. Aga igatahes täitsa tore kivikamakas siiski. Kõrval paar pisemat, mille vahel haljendab kaunistuseks kivi-imara sulgjaid lehti.
Enamvähem sama mõõtu kivi losutab Kuradi­kivist mitte kaugel teeserva tihnikus ning on veel kolmaski kivi, selline lai latakas, peal õitsemas sinilillepuhmas. Siiski tavalist sinist tooni. Rahnu kõrval päikselaigus sirutasid oma õienupuvarsi püsik-seljarohud.
See oli üks meeldiv kuusik. Kas sürja- või salukuusik? Või ehk pigem lookuusik? Igatahes rikkalik kuusemets. Samblane maapind täis sinililli, peagi lisandumas võsa­ülaseid. Palju sõrmtarnu. Seenlillevarsi ka. Metsmaasikatel olid juba uued lehed kasvu alustanud, muidugi oli ka nurmenukkudel värskeid lehti. Ning vahi kus: suisa üks äraeksinud lumikelluke! Metsa alusrindes kohtas sarapuid ja leheotsi pakatavaid toomingaid, kuslapuud, noorlehes mage­sõstraid, aktsendiks ka üks noor tammepuu.
Nõlvaalusel kiskus nätskeks. Siin jäi pilk imelikele heledatele maha vajunud mullustele vartele. Üles tõstes ulatusid need poolde reide, küljes isemoodi lehejäänused. Kas tõesti nõgeselehine kellukas? See salulill kasvab Hiiumaal vaid idaservas ning Palade kandis päris mitmel pool. Suvisemal ajal peab tagasi kaema tulema!
Nõndaks, aga need valged sinililled ikkagi. Jõudsin otsaga välja põllu­servale. Siinne metsaserv sinas sinililledest ise­äranis, eriti kahiseva-kihiseva sipelgapesa ümbruses. Ja ennäe: üksik valge sini­lill siia eksinud! Üks õis avanenud, teine veel poolkinni.
Noh, suurepärane! Kuid ega inimene ole kunagi lõpuni rahul. Tagasi samblakuusikusse rahnude manu. Et ehk siiski siin kah? Ei paistnud, ei paistnud… Kui siis äkki teinegi valge sinilill! Taas vaid paari õiega. Klõpsisin sellest hulga (enamasti nigelaid) pilte.
Järgmisena oleks loodus nagu otsustanud armulikult varjava eesriide tõmmata ning nüüd hakkasin valgeid sinililli enda ümber järjest rohkem märkama. Teine veel, kolmas, neljas, viies taim… Kõik aga noored, ikka paari õiega, millest osad alles üsna nuppus.
Siis tuli grande finale: vähemalt kümne valge õiega sinilillepunt. Oo… See oli küll ilus. Justkui polnukski sinilill, õielehed pigem kitsamad, sarnanedes kanada kevad­magunale.
Nüüd võisin igatahes rahul olla, otsingud olid korraliku tulemuse andnud. Pealekauba sai ära nähtud ka üks väga tumesinise õiega isend, lisaks punane sinilill. Punane vorm on aga meie metsades üsna tavaline.
Kui nüüd veel midagi ekstra vapustavat tahta, siis võiks see olla kollase õiega sinilill. Muidugi mõista pole säärast imet maailmas olemas. Aga vaimusilmas kujutleda ju ikka tohib…

Veel lugemist: