Connect with us

Suveleht

Muusikaga vabaduse eest

Vladimir Shilov
Räägi natuke endast – kes sa oled, kust sa tuled ja kus sa praegu elad?
Minu nimi on Inna Lisnjak ja ma olen pärit Ukrainast. Sündisin Ida-Ukrainas, Dnipro (varem Dnipropetrovsk) linnas. Seal sain ka oma muusikalise alg- ja keskhariduse. Edasi läksin õppima Donetski muusikaakadeemiasse. Kaheksa aastat tagasi okupeeris Venemaa selle Ukraina kaevanduspealinna. Praegu on Donetsk isehakanud ja tunnustamata Donetski rahvavabariigi keskus. Viimased 20 aastat minu elust on olnud seotud Ukraina kauni, ajaloolise ja kultuurilise keskuse Kiievi ning selle maalilise ümbrusega. Elasime perega Kiievi läänepoolsetel äärealadel väikeses külas nimega Gostomel. Seal sündisid, kasvasid ja käisid koolis meie kolm poega. Töötasin Ukrainas Teaduste Akadeemia kunsti-, folkloori- ja etnoloogiaajalooinstituudis, kus tegin uurimistööd Ukraina muusikast. Sõja tõttu tulime perega Eestisse

Kuidas jõudsid rahvamuusika ja oma pilli banduurani?
Banduura on Ukraina rahvuspill ja Ukraina sümbol. Väga pika ja raske ajalooga instrument. Kui seda 1990. aastate algul õppima hakkasin, ei olnud see veel nii populaarne nagu praegu. Vastupidi, see oli unustusse vajunud. Mulle aga väga meeldis banduura kõla, tämber ja välimus ning see, et saab korraga pilli mängida ja laulda. Suures tööstuskeskuses sai banduurast minu jaoks instrument, mille abil avastasin ja õppisin tundma mitte ainult ukraina rahvamuusikat, vaid ka oma emakeelt. Tol ajal oli Donetsk tõeliselt rahvarohke metropol ja ma õppisin oma rahva kultuuri ja traditsioone tundma just selle muusika kaudu, mida banduural esitasin.

Räägi natuke Ukraina rahvamuusikast – milline see on, millist sõnumit see kannab, millest see kõige rohkem räägib ja millist rolli ta ukrainlaste elus mängib?
Ukraina muusikakultuuri, nagu kogu meie riigi ajaloo juured on väga sügavad. Konkreetsemalt rahvamuusikast rääkides, siis ilmselt on kõikide rahvaste laulud olnud alati seotud inimeste tööga, toetanud nende võitlusvaimu, lahutanud pulmades meelt jne. Ukraina
folklooripärand on võimas. Need on iidsed rituaalilaulud, eepilised ja lüürilised teosed, tantsumuusika. Pärast Ukraina iseseisvumist 1991. aastal tunnistati õigusega rahvalauludeks ka mõned nõukogude ajal keelatud olnud sõdurilaulud. Näiteks nüüdseks üle maailma tuntud “Punane lodjapuu aasal”, mille kirjutas 1914. aastal Stepan Tšarnetski 17. sajandi kasakate laulu “Razlylisya berezhechki” põhjal. Hiljuti esitas oma versiooni sellest palast kuulus Ukraina artist Andrii Khlyvniuk. Nüüd laulab seda kogu maailm erinevates keeltes. Ka Eestis esitas 22. mail mitu tuhat koorilauljat Tallinna lauluväljakul (eestlastele väga pühas paigas) Jonas Tarmi juhendamisel sellest oma versiooni. Lõime mõlemad abikaasaga selle laulu esituses kaasa ja saime unustamatu elamuse.
Aga rääkides Ukraina rahvamuusika sõnumist, siis meie eripäraks on piirkondlik mitmekesisus. Lääneosale on iseloomulikud puhkpillid, mitmehäälsed laulud. Hutsulid ja lemkad on tulise tantsumuusika loojad. Kesk- ja põhjapiirkonnaga seotud lauludes domineerivad lüürilised ja kangelaslikud teemad, lauldakse armastusest, raskest saatusest ja lähedaste surmast sõjas. Muusikaajaloolased vaidlevad Ukraina rahvamuusika olemuse üle. Mõned ütlevad, et selles domineerib lüüriline pool, teised, et tantsuline.
Minu isiklik tunnetus Ukraina rahvamuusika olemusest on sügavalt seotud lapsepõlvemälestustega. Lehitsedes noodikogumikke, mõtlesin alati, miks ukraina laulud nii kurvad on. Aja jooksul, õppides tundma oma rahva ajalugu – oleme terve sajandi iseseisvuse eest võidelnud – sai mulle selgeks, miks.

Sina elad ja oled praegu Pärnus. Kuidas kulges teekond Ukrainast Eestisse?
Istusime Varssavis Tallinna bussile, kuid poolel teel öeldi, et pealinn on juba põgenikke täis ja meid pandi Pärnus maha. Olime nii väsinud, et ei jaksanud vaielda ja lihtsalt leppisime olukorraga. Pärnus majutati meid Wasa hotelli, kus elasime kolm kuud. Eestlastest sõbrad, kelle siin leidsime, aitasid meil leida väikese üürikorteri.

Mis oli Sinu esimene mõte, kui 24. veebruari hommikul sõda algas?
Läksin hommikul kell 5.30 õue koeraga jalutama. Naaber ütles, et Venemaa oli Ukrainat rünnanud ja algas sõda. Ma ei suutnud seda uskuda. Läksin kohe uudiseid vaatama ja kahjuks see oligi tõsi. Olime sissetungi eest hoiatatud ja seljakotid olid valmis, kuid siiski oli raske uskuda, et selline asi päriselt juhtuda saab. Praegu, 21. sajandil, Euroopa südames.
Varsti ärkasid lapsed, nende koolikotid olid eelmisel päeval valmis pandud. Abikaasa tahtis tööle minna ja mina mõtlesin minna Kiievisse haiglasse, sest olin parajasti haiguslehel ja pidingi arsti juurde minema. Muidugi ei läinud mitte keegi mitte kuhugi, sest algas rünnak Antonovi sõjaväe lennujaamale, mis asub vaid 1,5 kilomeetri kaugusel meie kodust. Maja värises, lamasime seina ääres põrandal, näod vastu maad ja tekid üle pea. Paugutamine kestis ligi kaks tundi ja kui natuke vaiksemaks jäi, läksime lähedalasuva tornmaja keldrisse, kus elasime kaks nädalat.
Algul me ei tahtnud põgeneda, kuid varsti, kui osa Gostomelist oli juba vene sõjaväe kontrolli all ja nad sisenesid ka meie kodust vaid kahe kilomeetri kaugusel asuvasse Butšasse, kust toitu otsima läinud naised tagasi tulles rääkisid, et poe kõrval maas lebasid inimeste tükid ja pood ise, nagu ka kõik muu, oli langenud röövlite ohvriks ning vene sõjaväe masinad sõitsid linnas ringi. Siis saime aru, et peame oma lapsed päästma ja riigist lahkuma. See õnnestus meil teisel katsel 10. märtsil. Meid oli kolm peret lastega, nende seas ka üks üheksandat kuud rase naine. Üks julge mees, kes linna väga hästi tundis, viis meid jalgsi Gostomelist Butšasse ja sealt Ukraina kontrolli all olevasse Irpini osasse. Kõndisime kaks tundi. Sel päeval kostusid plahvatused vaid kauguses. Lastele oli see pärast kaht nädalat pimedas ja külmas keldris paras seiklus …

Paljud kunstnikud ja tantsijad on oma töö jätnud ja haaranud püssi – kas see mõte käis ka Sinul peast läbi?
See on tõesti nii. Paljud Ukraina kunstnikud on asunud relvile ja kaitsevad meie kodumaad. Nende seas on ka banduuramängijaid, enamasti mehi. Mina ise selle peale ei mõelnud. Ma ei suudaks tappa, pigem sureksin ise. Usun, et kes võtab mõõga, saab ise seeläbi surma. Minu relvad on sõna, laul ja keel.

Ma loodan, et Sa tunned, et eestlased on südames teiega ja mõistavad teid paremini kui tahaks. Aga mida Sa tahaksid praegu kõige rohkem maailmale öelda?
Jaa, olen sellest ka mitmes intervjuus rääkinud, kuidas eestlased tunnevad meie valu ja leina. Meie sugulased, kolleegid, sõbrad ja tuttavad kõik teavad seda väikest suure südamega riiki. Oleme Eesti valitsusele tänulikud sõjapõgenike toetamise eest, aga kõige rohkem on muljet avaldanud tavaliste eestlaste hoolivus.
Praegu tahaksin kõige rohkem pöörduda venelaste poole. Ukrainas ei ole keegi kunagi venekeelset elanikkonda maha surunud ega ahistanud. Jutud neonatsidest on Putini propaganda, mille tõttu paljud venelased usuvad oma Ukrainas elavate sugulaste, lähedaste ja sõprade asemel hoopis riigitelevisiooni uudiseid. Venelastel on hirm oma arvamust ja seisukohta avaldada. See on nõukogude pärand, mis on kandunud edasi kaasaegsele Venemaale. Aga samal ajal, kui nemad kardavad, vaikivad ja teevad nägu, nagu seda poleks olemas, voolab veri nii siin- kui sealpool piiri.
Aga propaganda ei saa selle vastu, et Ukraina on otsustanud Euroopa kasuks ning selle poole viimased kümnendid pidevalt püüelnud. Valisime oma tee – demokraatia tee. Ukrainlastel on võimatu elada diktaatorliku võimu all. Meis voolab kasakate veri ja me oleme vaprad. Me oleme erinevad inimesed ega ole kunagi olnud vennad, nagu näitavad ka viimased uuringud. Müüt ukrainlaste, venelaste ja valgevenelaste vendlusest on välja mõeldud, et teha Moskvast Kiievi-Russi riigi järglane.
Mul läheb süda pahaks, kui näen, mida vene väed on Ukrainaga teinud. Linnad hävitatud, põllud põletatud … Kõige kohutavam on muidugi tuhandete süütute inimeste, laste surm.
Ukraina võit selles sõjas oleks kogu tsiviliseeritud maailma võit kurjuse ja valede impeeriumi üle.

Kindlasti muutus sõja algusega Sinu jaoks ka see, millise tundega ja kuidas Sa oma muusikat teed?
Tõepoolest. Tõenäoliselt on alateadvuse tasandil kaasatud mingid mehhanismid, mis lisavad muusika tajumisele erilist teravust ning selle tulemusena tekivad täiesti uued aistingud ja kogu tõlgendus muutub. Mõned teosed, kuigi kirjutatud sada aastat tagasi, kirjeldavad täpselt tänast olukorda Ukrainas ja mul on raske neid esitades emotsioone tagasi hoida. Pisarad hakkavad iseenesest voolama.

Lõpetuseks – kui midagi jäi küsimata, aga tahad veel kindlasti lisada, siis palun!
Tahaksin tõesti tänada iga eestlast, kes Ukrainat toetab. Oleme selle eest väga tänulikud. Eestil ja Ukrainal ei ole küll ühiseid piire, kuid meid ühendab nõukogude ajalugu, mida me kumbki tagasi ei taha. Nii et üheskoos võiduni!

 

Veel lugemist:

Uudised

Septembris Käina kandis sadu astelpajupõõsaid tühjaks teinud Hiiumaa karu kadus pildilt üsna kohe peale seda. Seevastu novembris tuli aga Saaremaalt teade, et seal on...

Persoon

Elu oleks võinud minna nii, et Annekatrin Kaivapalu õpetaks võib-olla tänagi Hiiumaal lastele eesti ja soome keelt nagu ta seda pea kümme aastat ka...

Digileht

Hiiu Leht 29. märtsil Kas karu kolis Saaremaale? Hiiumaa soovib 2-eurosele mündile Kärdla koolist Soome professoriks Toomas “Tuut” Tross :Milleks meile on vaja teatrit?...

Uudised

Seoses reisiparvlaev Soela korralise peamasinate hooldusega teenindab 1. aprillist Sõru-Triigi liini asenduslaev Reet. Reisiparvlaev Reet on liinil eeldatavasti aprilli lõpuni.