Müüja: Kui töö südamelähedane, siis mujale ei kipu

Nurste poe müüja Tiiu Ala (67) on otsustanud, et pool sajandit on piisav aeg ühes kohas töötamiseks ja nüüd on paras aeg jääda väljateenitud pensionile.
Täna, 4. jaanuaril saab just nii palju ajast, kui Tiiu 18aastasena vennanaise kutse peale Nurste kauplusesse tööle asus. Homme, 5. jaanuaril on ta veel kaupluses tööl ja siis viskab piltlikult öeldes jalad seinale, sest plaani, mida kõike ta koju jäädes tegema hakkab, tal pole. “Ise ka huvitav teada, mida tegema hakkan,” mainib Tiiu mõnusalt naeruse häälega.
Jälgin teda natuke aega leti tagant. Mõõdetud rahulikkusega teenindab ta oma kliente, kuulab soove, soovitab. “Tead, ma sain eile vanaisaks,” teatab üks vanem jutukas härrasmees. “Ma nüüd tean, sa just ütlesid,” kostab Tiiult rahulikult vastuseks. “Tüdruk sündis,” lisab ilmselgelt õnnelik uudise­jagaja. Hea meel teise inimese rõõmu üle väljendub ka Tiiu olekus.
Ostjad on toredad
Nurste kaupluse püsiklient Aime rääkis, et Tiiu tunneb Nurste kandi ümbrust, siinset rahvast üldse kõige paremini. “Tema teab kõigi harjumusi, aga ta ei ole selline inimene, kes teiste asju taga räägib.”
Tiiu ise ütleb oma klientide kohta, et nad kõik on toredad. “Mul on siin kohapealsed kliendid, kes on algusest peale,” ütleb ta ja märgib murelikult, et noored lähevad minema, noori enam ei ole. Suvel, kui kaupluse külastajate arv kahekordistub, nõuab mõni suveklient ka rohkem, kui väike kauplus võimaldab. “Ega me suure linna kaupluse vastu saa,” ütleb Tiiu Ala ja lisab talle omaselt: “Ei, nad on toredad, oleme hakkama saanud,”
Keerulisematest aegadest toob ta esile talongideaja, kui pidi täpselt nõudeid järgima. “Pidid vaatama, kellele kaupa annad, kellel talong on.” Ja meenutab juhust, kus ühel inimesel õde elas siin, Hiiumaal ja ise elas ta Tallinnas. Külla tulles andis ta oma õele talongi, et õde siit osta saaks. Teised ostjad aga vaatasid, et kust ta selle talongi sai ja siis oli suur pahandus.
Või aja, kui liha saada polnud, oli vaja igale ostjale kaaluda normikohaselt täpselt kaks kilo. “Tuli vaadata, kuidas ühesugused tükid kõik saavad…,” ütles Tiiu ja nendib, “jah, eks igat sorti asju olnud ja olen sealt ka välja tulnud.”
Kutsumuseks õmblemine
Tiiu alustas poes pakkijana ja siis läks ametitega järjest edasi. Töövahendid olid algus­aegadel teised ja kaupade pakendamise tavagi teine. Arvestada tuli arvelauaga ja liharümpa tükeldada kirvega parajateks portsudeks. Kui küsisin, kas need oskused on tal veel meeles, tuli vastus kindlameelselt: “Usun küll, et saaksin hakkama, käed mäletavad.”
Oma noorusaja unistuste kohta rääkis ta, et kui kaheksanda klassi lõpetas, tahtis ta minna õmblejaks õppima, aga ei saanud sinna kooli sisse. “Polnud mul ka Tallinnas öömaja, ühiselamu oli täis – nii et ma ei saanud sinna ja sellepärast tulin ära,” rääkis Tiiu, kes nii palju kui vaja õmbleb praegugi, aga kuna kõike on poest saada, siis väga palju oma oskusi ta ei kasuta.
Sümbol, nagu kell seinal
Sel hetkel kui Nurste kaupluse uksest sisse astusin, et Tiiuga Hiiu Lehe loo jaoks juttu teha, köitis mu tähelepanu seinakell, mis parajasti kaheteistkümne, mitte liiga valju löögiga, keskpäeva saabumisest märku andis.
“Kell oli juba enne mind ja ma arvan, et see on sellest ajast, kui see pood avati, aastal 1904 või 1906,” teab Tiiu. Kell on kõik need 116 või siis 118 aastat poe seinal rippudes töötanud, aga umbes kaks aastat tagasi läks kellavedru katki. Kuna Hiiumaal parandajat polnud, pidid nad kella Tallinnasse saatma. Nüüd kõlab see jälle nii nagu peab.
Aime ütles, et Tiiu on nagu Nurste poe sümbol ja väga imelik on, kui ta ära läheb: “On olnud mitmeid juhatajaid, teisi müüjaid, aga Tiiu on ikka….”
Teinegi klient Laivi, kelle lapsepõlvekodu sealkandis, tõdes, et ei kujutagi Nurste poodi ilma Tiiuta ette. “Ta on nagu poe maskott koos selle seinakellaga, mis poeseinal tiksub.”
Hakkab püsikliendiks
Kaupluse juhataja Svetlana Ovsjankova ütles oma töölt lahkuvat kolleegi iseloomustades, et Tiiu Ala on väga tore inimene, vastutulelik ja lahke – hea kolleeg, mittekonfliktne. Ka Aime iseloomustas Tiiut, kui väga töökat ja tublit naist.
Tiiu rääkis, et mõned aastad tagasi kätte jõudnud pensionieast hoolimata pole lähedased käskinud tal koju jääda: “Ise olen mitu korda öelnud sellest ajast, kui pensioni­ikka jõudsin, et jään koju ja nüüd ei poeg ega keegi sugulastest usu, et tegelikult ka lõpetan.”
Avaldus aga tehtud ja enam ta tööle tagasi ei lähe, kinnitas Tiiu, kes teab juba enda järeltulijatki müüjaametis.
“Soovin talle vastupidavust,” ütles Tiiu ja lubas nüüd ise kaupluse püsi­kliendiks jääda: “Käina ma minema ei hakka, ikka tulen neid vaatama siia.”
Küsimusele, miks ta nii kauaks samale töökohale truuks jäi, vastas Tiiu Ala: “Kui sul ikka on olemas töökoht, mis meelepärane, siis ei peaks kuskile ära minema.”