Jälgi meid

Varese lood

Mööda Hindu küla rannamaad

Hiiumaa edelanurk on üks täitsa omamoodi kant. Alus­tuseks võtta või sealne kohanimede segadik.
Vaatad, et üks ilus, saare ainus taoline rannaküla, kus majad õige vee lähedale trüginud. Et kõigepealt Sõru ja siis tuleb Tohvri. Aga võta näpust, nagu öeldakse. Sõru sadama ümbrus asub hoopis Pärna küla maal. Edasi tuleb eemalt saare seest rannani ulatuva Reheselja ribake. Müürivahe bussipeatus asub aga Sõru külas ning edasi tuleb Hindu küla. Nii Tohvri hooldekodu kui Sõru tuletornid paiknevad tegelikult Hindu küla maal. Päris Tohvri tuleb alles sealt põhja pool. Ka sinna jõudsin sel juulipäeva retkel.
Ent esmalt Hindu. Oma rannaäärse teega, kahe kaevuga, kiviste paadilautrite jäänustega vees. Rannik täis rändrahne. Paraku kipub pilliroog seal väga võimust võtma.
Suur suvi kestis täies õie­hiilguses. Esimesena torkas silma vägev tumekollane paju­lehise vaagi laik. Mis kaunis lill. Kuigi omamoodi invasiivik. Aastaid niitmata loorohumaadel saab ta liialt valitsevaks ning ega kariloomadki teda vist eriti armasta. Võtta või too Käina serva hobustekoppel, kus pajuvaagi laiutamine on muljetavaldav.
Hindu on üpriski laialehiste puude rikas. Rannateelt sisemaa suunas paistab korralik tammik. Olen ikka mõelnud, et peaks kunagi seda tammemetsa lähemalt kaema. Noh, jäägu pealegi jätkuvalt hilisemaks varuks. Kuid tammi kasvab ka hooldekodu naabruses, saarepuid ka ning alusrindes sarapuid.
Suundusin kruusateed mööda nii läände kui siin saare­nurgas üldse võimalik. Ehk siis mööda alumisest tuletornist kuni kõrgema, ülemise tuletornini, mõlemad aastast 1934. Millal ma siin õigupoolest viimati käisingi? Päris mitu head aastat tagasi pidi see olema. Vaated on nüüdseks tublisti muutunud. Kus varem palistas teed tihke lehtpuistu, mis mulle peale elu esimest vahemere­list reisi meenutas vägisi lõunamaist makjat, on nüüd kõvasti harvendustööd tehtud. Tundub, et kõik pooppuud on säilitatud. Seda meie teist pihlakaliiki kasvab siin ikka tõsiselt palju, tükati justnagu pooppuusavann. Pihlakaid on muidugi samuti, ent nemad oma hõredate võradega ei näi nõnda mõjusad. Leidub ka kaske, osa neist sarvelikult rõmedakorbalised. Ja mõni mänd ja tamm ning kadakaid otse loomulikult ikka ka.
Pärandniitude kaardil on siinne piirkond märgitud loopealseks. Ega ta õiget loopealset välja anna. Adavere lademe pehmed lubjakivid lasuvad siin koguni 20 meetri sügavusel. Ometi moodustab siinsest kivirähasest pinnasest paeheidis üsna kaaluka osa. Kust kaugelt liustikud selle algselt kohale toonud?
Siinne pinnas kasvatab rikkalikku rohustut. Parasjagu valdasid heledad härja­silmad, lisaks oli suureõielisi kellukaid, kollaseid hobumadaraid, kollast mesikat, angerpisti, koldrohtu, punast ristikut, maarjaleppa, nääri, nurmenuku viljunud päid, isegi metslauku. Niit nägi ehk liigagi lopsakas välja. Ju tuleks rohkem karjatada, et rohu vohamist veidi rohkem kontrolli alla saada. Ja, muide, kogu see saare edelanurk on tegelikult vägagi niiske, praegugi kraavid puha vett täis.
Teeservas kasvas rivina mõni tamm. Leidus jupike maakividest aiajäänust ja maakividest vundamendimüür. Vana talukoht küllap. Väikest välu valitses tammepuu. Vahtratki leidus.
Vahepeal kadus tuuline kare meri vaateväljast, tee läbis männimetsa. Kuid juba kerkis ette Sõru ülemine tuletorn, ümber sõõris madalad sirelipõõsad ja õites seebililled.
Koht on rahva seas vist väga armastatud. Mändide all paljastus taimestikuta kruusliiv, paistis paar lõkkekohta, kuid merd eraldab suures osas roostikumüür. Vaba pääsu veeni siiski leiab. Seal tema sinerdas ja laksutas vastu kive.
Kruusal kollendas hobu­madarat, vohas mõni merikapsas. Siis pika vööndina mingit imelikku lillasiniste korvõisikutega taime. Ju seda­sama olin ka Sõru pool eemalt silmanud, siis sellesse süüvimata. Ei, see pole taevasiniste õitega sigur. Aga rohkem teisi siniste korv­õisikutega taimi meie looduses ei leidugi. Nojah, kui kaitsealune siberi piimikas kusagil Ida-Eestis välja arvata. Siinsed taimed tundusid mulle kahtlaselt tuttavad. Kahe aasta eest olin selliseid näinud Läti pankrannas rannaliival. Ent mitte säherduse massina. Toona sai selgusele jõutud, et tegemist on tatari piimikaga. Just jah, ongi tema. Tatari piimikas on ka Hiiumaale jõudnud!
Iseenesest on ta ilus lill, aga kuna tegemist tulnuktaimega, siis ei või iial teada, kui invasiivseks ta meil muutuda võib. Siin Hiiumaa edelaservas näibki ta juba liiga massilisena. Praegu on tatari piimikas tavaline veel peamiselt Harju­maal, lisaks leitud Võsult, Haapsalu kandist, Kabli-Ikla piirkonnast, Sõrvest ja samast meie Hiiumaa edelarannikult. Siin hakkab ta päris lausalisi vööndeid looma. Ega see hea märk ole.
Tatari piimika algne kodumaa asub Ukrainas ja Lõuna-Venemaal. Eestis, Lätis ja Soomes on ta kanda kinnitanud eeskätt liivastel randadel.

Veel lugemist: