MATI SEPP Pean kohe tunnistama, et Hiiumaa lummab oma kaunite loodusmaastikega ega tohiks küll kedagi külmaks jätta. Ka metsa jagus meile nii jalge alla lageraie oksavaaludena kui õnneks rohkem siiski silmapiirile vaatamiseks.
Erametsaomanike raie-lankidele sattusime võrdlemisi harva ja need vähesed, millest end läbi võitlesime, olid töö mõttes üle keskmise hea kvaliteediga – tugevad oksavaalud, sobival arvul säilikpuid. Ilus kvaliteetne töö, kuid jah, 3–4 hektari suurused lageraielatakad riivasid siiski silma. Kuna neid jäi meie matkateele võrdlemisi vähe, siis selline maastikukujundus pigem ehk rikastab selle piirkonna loodust. Ja on ju põtrade ja hirvede jaoks need tuleviku noorendikud igati sobilik elupaik.
Kaitsealustest liikidest hakkasid silma vanal kännul kasvavad lakkvaabikud, puu-seened, mis keset majandusmetsa mõjusid pärlina. Matkateele jäänud metsad olid tihtilugu raieküpsuse eas, aga üle saja aasta vanust lehtpuumetsa me kahjuks ei kohanud. Oli vaid üksikuid puudegruppe.
Saatuse tahtel oli RMK maadel nähtu täielik vastand tublide eramaaomanike majandamisele. Värskeid lanke oli kordades enam, mis võis tuleneda ka sellest, et RMK maavaldused olid majanduslikult paremates metsatüüpides ja tugevamal pinnasel.
Eks paberipuu rekordiline hinnatõus pani Hiiumaal harvesterid undama mõlemal rindel, aga erametsas suurt raietegevust antud matkal väga silma ei hakanudki. Minu jaoks oli see omamoodi suur ja meeldiv üllatus, kuna just enne matka sai metsaportaalist kiigatud, et erametsaomanikud on hulganisti teatisi võtnud. Looduses olles aga selgus, et see ei tähenda kohe linnu-rahu ajal lagedaks raiutud alasid. Ühtegi raiemasinat me erametsas ei kohanud ega näinud.
See eest oli RMK raie-strateegia kibedamaiguline – suurim lank, üle 5 hektari, oli raiutud küll talvel. RMK strateegia aga paistabki olevat raiuda ühest piirkonnast korraga suur ala lagedaks ja metsateatised kindlasti realiseerida. Sedasi võib aja jooksul loodusrikkusele suurt kahju teha. Leian, et RMK ei peaks metsa raiuma metsandusfirmade strateegia alusel, vaid peaks arvestama ka loodusväärtusega ja hoidma metsas tasakaalu. Võib ehk kõlada ülekohtuselt, aga see matk jättis erametsaomanikest hea mulje ja RMKst tehtust mõrkja mälestuse.
Näiteks jäi arusaamatuks Loopsoo tee äärne raadamis-töö mitmete kilomeetrite ulatuses. See jättis mulje suhtumisest, et võtame kaitseala tee äärest viimast ehk nii palju kui vähegi kätte kannatab saada. Või plaanitakse sinna rajada kolmesuunaline maantee? Miks RMK seal sedasi metsa raadas, on arusaamatu. Minu teada keelab FSC-sertifikaat riigimetsa majandamise keskusel uute kuivenduskraavide rajamise. Seal aga oli see, enam kui 20 meetri laiune “koridor”, minu jaoks täielik müstika. See eest on meeldiv, et marjametsades raiub RMK vähe. Siiralt loodan, et selline “anomaalia” Hiiumaa RMK marjametsade majandamisel jääb ka püsima edaspidi.
Veel üllatas Hiiumaa metssigade rohkusega – kärssninasid jätkub tõesti igasse ilmakaarde. Näha neid ei õnnestunud, aga tegutsemisjälgede järgi otsustades on metssiga saarel kõige tavalisem loom.
Tundub, et Hiiumaal töötavad kohusetundlikud metsamehed. Hoolimata külmade talvede puudumisest ja soiste alade rohkusest ei kohanud ma siinsetes metsades sellist rööbasterägastikku, nagu on muutunud igapäevaseks nähtuseks Mandri-Eestis. Loodan siiralt, et siinsetel metsaomanikel jätkub tahet ja jaksu hoida metsamullastikku.
Loodan ka, et raiesurve alaneks ja poleks vaja karta, et kogu Hiiumaa võsaks raiutaks. Paraku kümmet kuni viitteist aastat sellises tempos raiumist nagu see viimastel aastatel Hiiumaal on käima läinud, saare loodus kindlasti taluda ei suudaks.
Loodus küll taastub, aga tihti unustame ära, et loodusrikkuse mõttes algab metsa parim iga siis, kui üks inimpõlvkond maamulda heidab.
MATI SEPP
metsamees
