Lugu sellest, kuidas kohvikutepäevad sündisid

Piret Eesmaa

Kõige-kõige alguses oli Ere Naat, kes pika inimesena Kärdlas ringi jalutades ja üle hekkide piiludes hakkas märkama kõiki neid ilusaid hoove ja nurgataguseid, kuhu hea meelega külla läheks kui keegi vaid kutsuks. Ka oli tal raske mõista, millised endast lugupidavad kohvilähkrid nii kohvikutevaeses linnas elavad. Just selle viimase küsimusega pöördus ta ajaloolase Helgi Põllo poole, kes vastas talle: “Hiidlased joovad kohvi oma kodus.”
“Äkki võiks need kodud siis üheks päevaks lahti teha?” tekkis Erel mõte. Ülejäänu on ajalugu.
Olgu-olgu. Nii lihtsalt see muidugi ei läinud. Mõttest teostuseks tuli omajagu vaeva näha. Seda meenutab Ly Johansen, kellest sai teine suure töö tegija selle traditsiooni sündimisel.
“Algus oli tegelikult päris raske,” tunnistas Ly ausalt. “Selleks, et kohvikuid julgetaks avada, tuli inimesi ikka kõvasti veenda ja algul me isegi maksime neile natuke peale, et nad ikka julgeks teha ega kardaks võlgu jääda ja külaliste arvu pärast muretsema.” Üks esimesi ideega kaasa tulijaid oli muide Hiiu Leht oma kohvikuga, millel nimeks Ühepäevaliblikas. Paljud esimese aasta kohvikutest olid Ly ja Ere sõbrad-tuttavad.
Aga isegi siis, kui kohvikutepidajaid enam veenma ei pidanud, oli korraldusmahv algul nii suur, et murdis. “Vedasime kohvikutele pinke ja laudu, silte, sulgesime märkidega tänavaid, rääkisime sponsoritega, et nad toetaks kohvikuid toodetega, ehitasime lava, riputasime kaunistusi, plakateid ja loosungeid, korjasime prügi…” loetles Ly. Esimestel aastatel pidas ta ka ise kohvikut. “Mäletan, kuidas olin ükskord nii väsinud pärast kohvikutepäeva, et nutsin…” Pärast seda otsustati abiks võtta Arno Kuusk, kes tegi vähemalt transporditöö nende eest ära. “Kohvikupidamisest otsustasin ka loobuda, sest kui ise teed kohvikut, ei saa teisi üldse näha, aga ma tahtsin ka seda pidu nautida,” jagas Ly.
Sellele vaatamata olid nii Ere kui Ly mõlemad oma algatatud ürituse tõelised fännid ja nautisid selle korraldamist väga. “Ilus oli vaadata, kuidas kivi-kivi haaval sai üles ehitatud terve maailm,” rääkis Ly. Samuti oli nende soov ka kohvikupidajatele midagi tagasi anda – võimaluse õppida midagi uut, avastada midagi enda, oma pere või oma asutuse kohta. Igal aastal toimusid põnevad koolitused ja loengud, mis olid huvitavad endalegi. Lisaks nägi kohvikute kaudu ju täiesti uut Kärdlat ja Hiiumaad, juba tuntud kohti ka teise nurga alt. Õppida tundma kõigi nende kodude lugusid, neid huvitavaid inimesi – see ongi kohvikutepäeva võlu, mis kestab siiamaani.
Küsisin Lylt, millised kohvikud tal eriti eredalt meelde on jäänud. Ta väga ei tahtnud vastata, sest on igasuguste edetabelite vastane, kuid lõpuks siiski tõi esile kolm esimest pärli, mis talle meelde tulid.

Bella Rosa
See oli täpselt see, mida otsisime ja soovisime. Tahtsime näidata Kärdla võluvaid peidus aedu ja nurgataguseid. See aed oli imeline! Ja nad tegid selle igaks aastaks nii eriliseks. Terve pere ja sõbrad olid ametis, kõik viimse killuni stiilne ja kvaliteetne. Nad tegid super suure töö enne igat kohvikut (palju-palju rohkem, kui oleks oodanud või pidanud). Nad olid lahti ka hilja õhtul ja see tunne, mis seal tekkis… Super!

Parunite Balkon
Meie tugev teivas, mis hoidis algusest peale kohta ja suunda. Peale stiilse kohviku nõustasid nad kõiki teisi, et igaüks leiaks killukese ajaloost, kas oma koha või oma perega seotuna. Parunite Balkon muutus iga kord. Alati leidsid nad mingi uue nüansi, mida esile tuua. Väga suur ja tore tegemine. Nemad on kogu Hiiumaa kohvikutepäevade põhjuse selgitajad.

Koolipapa perekohvik
See oli 2010. aastal üks väga tore kogu kohvikute­päeva idee kandja, kus väga väiksel ja peidus Kopli tänaval tegid mitu peret ja õue oma kohvikutetänava. Timo ja Monika Lige olid selle vedajad. Oli palju ajaloolist, oli muusikat, oli peredele… Väga õige tundega tehtud asi.