Tapio Vares Ent Tšiili-Argentiina osakond on rajatud ka Ventnori botaanikaaeda. Kuna sel Wighti kaitstud kagurannikul on kliima märksa pehmem kui Suurbritannia sisemaal, jäi ette ühtteist eriskummalist.
Näiteks haldjatrompet (Iochroma australe) – maavitsaliste hulka kuuluv ehk siis meie maavitsa ja tuttava kartuli põõsakujuline sugulane Argentiinast. Korjasin seemneid, ent hiljem selgus, et see liik talub vaid -7 kraadi. Tjah, Ventnor on juba selline lähistroopika, et meie oludesse ei ole sealt midagi mõtet tuua.
Võtta või ka näiteks parukapuu sugulane, Uruguaist pärit rosee-piprapuu (Schinus molle). Tal on õhulised igihaljad sulglehed ja on üsna armastatud Vahemeremaade haljastuses. Paari aasta eest trehvasime neid Roodose saarel. Ventnoris on rosee-piprapuu veel kümne jala kõrgune puuhakatis.
Pilkupüüdvad olid mürdiliste sugukonda kuuluva, Argentiinast pärit Luma apiculata pruunikaspunased tüved. Tšiili floorat esindasid näiteks Azaria microphylla, Crinodendron hookerianum, Notofagus nitida, tšiili araukaaria jne. Fuksia roosatas õitseda. Vürtskoorepuu (Drimys winteri) on siin visanud 30 jala kõrguseks ning jalase tüveläbimõõduga puuks. Ja nii edasi.
Kõrval nõlval igirohetasid sõnajalad: kõverjalad, keelraunjalad ja väikse tüvega, Uus-Meremaalt pärit roodjalg (Blechnum discolor), värviks sekka alpikanniõisi.
Leidus suur raudpuu mütakas (Parrotia) ja maasikapuid. Harilikul maasikapuul punasid krobelised valminud “maasikad”.
Ringikujulises aiaosas valitsesid karuspalmid, tõlvpuud, datlipalm ja banaanid, üle kõige aga igihaljaste kummipuulike lehtedega Delavay magnoolia. See pakkus meile head kaitset juhusliku vihmahoo eest. Bambustihniku läikivad lehed tilkusid, tekitades Himaalaja tunnet.
Tõlvpuude allee lillekirevuse taga roosatas vilju igihaljas suureõieline magnoolia. Banaanidega koos lõid troopilist lopsakust kaugelt üle pea sirutuvatel varreudjakatel hiiglaslikke sõrmjaid lehti laiutavad riisipaberipuud (Tetrapanax papyrifera) – meie luuderohu sugulased.
Samas mustendas mingi igihaljas tamm. Lähemale minnes osutus see hoopis heitlehiseks Diospyros lotus’eks. Tegemist on troopilise eebenipuu perekonnakaaslasega. Nagu Diospyros kaki, kannab temagi söödavaid vilju, ent Britannia suved on nende valmimiseks liiga jahedad. Selle tõestuseks rohetasid võras toored viljapunnid. Diospyros lotus on eriliselt huvitav liik selle poolest, et on üks mõnedest sooja niiske jääaja eelsetest liikidest, kes on suutnud Kaukaasia metsades ellu jääda. Jaa, Kaukaasia loodus on väga põnev. Kauem kui mujal Euroopas pidasid seal vastu näiteks hõlmikpuud ja teepõõsalised (Stuartia), ehkki lõpuks surid nad välja, ent eebenipuu vohab Kaukaasias tänini.
Päris uskumatu tundus Ventnori vahemereline osakond. Lisaks küpressidele ja maasikapuudele leidus seal kääbuspalmipadrik ja kanaari datlipalm, hästi edenevad seal Kaliforniast pärit vašingtooniapalmid, korgitamme alune roosatas naapoli alpikannidest… Värvitamme kümnejalane põõsas… Seitsmejalast jaanikaunapuukest ilmestasid õienupud… Mastikspistaatsia… Agaavi hiigelõisik… Hiidpuiade udjakad… Juudapuud ja käbikobakatega merimänd… Mirbecki tamm…
Muidugi ei saa Vahemeremaadel läbi õlipuudeta. Kreekast on Ventnorisse taritud vana jändrik õlipuujäss, kes küll väga põeb, ent on ajanud ladvast siiski uusi rohelisi otsi. Noorematest õlipuudest on rajatud terve hõbetav terrassi-istandus. Rohelised viljajunnidki olid küljes. Kahtlane, kas siiski valmivad. Ometi oli nähtu ikka väga eriline: oliiviistandus Inglismaal! Britannia lõunarannik kuulub tõesti peagu vahemerelisse vööndisse! Ainult suved on jahedamad.
Telkima jäime rannakõrgendiku igihaljaste iilekstammede alla. Kuuvalguses omandas aed sootuks uue ilme. Eriti müstiliselt mõjusid tumendav puusõnajalatihnik ja täiskuu paistel pea kohal hõbetavad eukalüptivõrad.
Järgmisel hommikul trehvasime Wighti saare sümbolloomi: mööda botaanikaaeda silkasid ringi punaoravad. Täitsa punaka kasukaga kõik. Hiiumaa elanikuna oli see minu jaoks eksootika, sest meie saartel elutseb (hariliku) orava mustjakarvaline teisend. Punaorav on Euroopa põlisliik. Paraku tõi inimene Briti saartele Ameerikast sisse hallorava (mis mõttega küll?) ja nüüdseks on see asendanud punaorava juba tervel Inglismaal ja Walesis. Kahtlane on punaorava saatus ka Šoti- ja Iirimaal. Kõige hullem, et halloravad on lahti lastud ka Po madalikule, kus nad üle Põhja-Itaalia levivad ja tulevikus kujutavad ehk ohtu kogu Mandri-Euroopa punaoravate püsimajäämisele. Loomade introdutseerimine kipub looduses väljakujunenud tasakaalu üldjuhul palju kiiremini segi lööma kui võõrtaimede sisse toomine. Wighti saar aga on Inglismaast eraldatud mereväinaga ja siin elab põline punaorav rõõmsasti edasi kui muiste. Tore oli sel hommikul seal Ventnori botaanikaaias nende tragi tegutsemist jälgida.
