Karli Saul Tallinna talisurfi meistrivõistluste korraldajad otsustasid vaid 22 tundi enne võistluse aset leidmist, et ka jäätunud põllul saab sõita ja võistlus toimub. Kokku jõudis starti 19 talisurfarit üle Eesti.
“Nii lühikese etteteatamisega pole palju aega kaalumiseks. Laupäeva õhtu läks pakkimiseks ja hommikul esimese praamiga mandrile. Kohale jõudsime viisteist minutit enne kiprite koosolekut,” rääkis Ljubtšenko.
Aasma sai kohale jõudes varustuse kenasti kokku. Ljubtšenko aga kvalifikatsioonisõidule ei jõudnud, sest tal polnud selleks ajaks veel purigi kärust väljas.
Põllul pole talisurfar jääkelguga varem sõitnud. “Põnev oli rohututtide vahel kihutada, samas olen väiksematelgi platsidel slalli sõitnud.”
Ljubtšenko alustas teisest fliidist: “Peale kolme sõitu sain asjad joonde ning lõpuni kündsin esikohti.” Ta lisas, et kuna talvega pole sel aastal priisata, tuleb sõita ja võistelda, kus saab. “Eriti lahedaks tegi asja see, et rongid sõitsid saja meetri kaugusel ja enamus neist tuututasid. Ega ma võlgu ka ei jäänud, lehvitasin vastu nagu mul kombeks – seekord küll mitte käed risti pea kohal,” viskas Ljubtšenko nalja, vihjates paari aasta tagusele juhtumile, mil ta Heltermaalt Rohukülla surfates hätta sattus ja kaks poissi parvlaevalt talle abi kutsusid.
Liisa Aasma ütles, et tema oma tulemusega rahule ei jäänud. “Jube väsimus oli ja mõtlesin isegi pooleli jätta, aga tean, et pärast oleksin kahetsenud.”
Talle meeldis aga see, et lühiajalised olud kasutati ära ja võistlus Eesti pinnal sai kirja, olgugi et põllu peal. “Jää oli tegelikult okei, kuigi ilm sula ja raskem oli edasi liikuda. Tuule poolest oli kuidagi keerulisem. Puud jäid ette ja kaugema märgi juures tundus, et tuul tuli hoopis teisest suunast ja hoopiski vastu – selline veider ja vajas harjumist,” kirjeldas Liisa Aasma.
