Laanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris) on meie looduse kõige uhkem sõnajalg. Vaadates loodusfotosid näiteks kusagilt Põhja-Eesti rannikujõgede kallastelt, avaneb võõrapäraselt suursugune pilt, justkui vaat et Uus-Meremaal või…
Saartel laanesõnajalg paraku end väga koduselt ei tunne. Hiiumaal oli aastaid vaid üks leiukoht, kusagil Tahkunas. Nüüdseks on aga Ida-Hiiumaale märgitud mitu uut leiukohta. Tekkib küsimus, kas nad kõik ikka üle mere kohale lennanud eostest alguse said? Vabalt võib olla, et pärinevad hoopis aedadest. Sest laanesõnajalg on meil peagu ainus aiasõnajalg ja näiteks Kärdla aiad kubisevad neist.
Kuid laanesõnajalg metsas on omaette teema. Olen seni vaid korra teda looduslikuna kohanud, sajandi algul Vormsil. Tänavu mais mandrilt tulles tabas pilk bussiaknast vilksamisi metsa all korrapäraseid taimelehtreid. Just ligi verst maad Hellamaa bussipeatusest lõunas, juba Tempa küla maal. Suvi kulus märkamatult, kuniks alles augustis tuli too mööda vilksatanud ilmutis meelde. Vaja koht lõpuks üle kontrollida!
Teeservi ääristas seal lodusanglepik, metsa all leidus konnaosjakogumikke. Siis tuli läbiraiutud ala üksikpuudega ja kõikjal tohutu padrik angervaksa. Milline ilge mass! Jah, olla teine hea ravimtaim ja nimetatakse teda koguni niidukuningannaks. Hmh, ikka väga kuri kuninganna! Angervaksatihnikus ei suuda peagu ükski teine rohttaim ellu jääda, ei teki kergesti ka uut metsapõlvkonda. Vaid saetud kändudest tõuseb lepavõsupunte, nagu siin näha võis.
Veel veidi edasi ja näe, teest lääne pool paistis kogum ilusaid lehtedelehtreid. Ainult et varjav mets on vahepeal kuhugi haihtunud. Nüüd kasvasid laanesõnajalad väiksel langil. Igatahes täitsa olemas teised ja lõpuks siis nägin laanesõnajalad ära ka Hiiumaa looduses!
Lehed kippusid neil juba tibakese pruunistuma, ent ometigi võis tõdeda, et see liik on meie looduse üks erilisemaid sõnajalgu. Rammusal mandri mullal võivad nad kerkida täismehele vaat et rinnuni, aga siin Tempal on nad küll kõigest nii põlvekõrgused. Kuid kujult ikkagi toredad: korrapärase lehtedelehtri keskel püstine kimp rohelisi pakse eoslehti, maapinnal mustamas toekas risoom, justkui tüvealge. Nagu väike troopiline puusõnajalg!
Mõõtsin kasvuala sammudega ära: umbkaudu kolmteist sammu pikk ja kaheksa sammu lai on see kogumik. Õnneks mitte lauslagedale jäetud, sest kasvukoha servast algab noor metsariba. Vaadates siinseid kaaslejaid taimi, võib tõdeda, et laanesõnajalg on kasvupinnase suhtes võrdlemisi nõudlik. See koht siin on iselaadne üleminekuala lodu, laane ja salu vahel, kui taimeliike üles lugema hakata. Võsana tõstavad pead toomingas, raagremmelgas, saar ja sanglepp. On paakspuud, türnpuud, lodjapuud ja sarapuud ning vaarikat. Langiserva kuuskede all kohtab naiste- ja ohtest sõnajalga, kolmissõnajalga, maikellukest ja mustikat. Laanesõnajalgade ümber võib näha jänesekapsast, metsmaasikat, laanelille, ussilakka, lillakat, jänesesalatit, on luhtkastevart ja sookastikut.
Loodetavasti ei tungi valgustingimuste paranemise järel kraavist siia peale va angervaksamass ning laanesõnajalad saavad edaspidigi ses paigas elada ja edeneda.
