20 aastat tagasi Hiiumaale kolinud vigursaagija Maire Põldma (51) on õnnelik oma töö üle – see on amet, mille ta ise valinud ning mida saab teha just nii, kuidas tervis lubab.
“Seitsmeste uhkuse” tunnustus tuli Maire Põldma jaoks ootamatult. Talle helistati 12. detsembril ja öeldi, et ta pühapäeval, 17. detsembril Tallinna tuleks. Põldma pidas seda esimese hooga tüngakõneks.
“Sõitsin parasjagu autoga, kui mulle helistati, esimesed kümme sekundit arvasin, et tegemist on naljaga, siis aga küsiti spetsiifilisi küsimusi ja sain aru, et see ei saa ikka tüng olla.”
TV3 saade “Seitsmesed” ja Inbank tunnustavad aasta lõpus lihtsaid eestlasi, kes ometi on erilised, kuna on korda saatnud midagi sellist, mis väärib tunnustust.
Maire esitluses on kirjas, et ta on vahva Hiiumaa naine, tõeline külasäde, kelle hea tuju ja ettevõtlikkus hoiavad kohalikul elul särtsu sees. Ühtlasi on ta tuntud saekuningannana, kelle mootorsaega loodud puuskulptuure võib leida nii Eestis kui ka välismaal. Lisaks suurepärasele teostusele on kujud alati ka vahva vimkaga. Lisaks puukunsti tegemisele Maire maalib, vildib ja toimetab nii, et haarab oma hea energiaga kõik teisedki kaasa.
Põldmale teadaolevalt valiti tänavused seitse tunnustuse pälvinud eestlast ligi saja esitatud kandidaadi seast.
Eesti kaugeimasse otsa
Põldma kolis Hiiumaale Otepäält. “Vaatasin Eesti kaarti ja valisin meelega kõige kaugema koha.” Saaremaa välistas ta seetõttu, et see oli liiga suur ja Vormsi jällegi liiga väike, Hiiumaa seevastu oli täpselt paras.
Tol ajal polnud internetti, nii tuli sobivat maja otsida andmebaasidest ja kaartidelt ning lõpuks leidis ta selle Leluselja külast. “Valisin selle maja, sest lastel oli siin kõige parem. Koolibuss tuli otse väravasse ja viis nad kooli, see tegi liikumise lihtsamaks, sest toona polnud mul autot.”
Saaremaaga on Põldma praegu ikkagi tihedalt seotud, kuna seal on tal palju töid. Praegugi on tal käsil suure mõõkkala tegemine. Peagi on haruldase mõõkkala Saaremaa randa saabumise 20aastane tähtpäev ja selle tähistamiseks on vaja teha kala täpne koopia.
Saega on Põldma tööd teinud palju. Esimene, millega ta kokku puutus, oli Družba. Hiiumaale tulles sai ta kasutada ka vähe paremaid saage. “Mulle ei tahetud neid eriti laenata, sest kardeti, et naisterahvas võib endale sellega viga teha.”
Mootorsae võttis ta esmalt kätte, kuna oli vaja küttepuid teha. “Ma ei salli rutiini ja mispärast pean ma lihtsalt halgusid saagima, kui saab ka midagi muud teha.” Nii tegi ta esimese hooga puukujusid oma tarbeks, siis hakkasid ka naabrid tahtma ja sealt see lumepall veerema hakkas. Nüüdseks on Maire üle Eesti hinnatud ja tuntud vigursaagija.
Põhirõhk kohvikutepäeval
Lisaks puukujudele teeb ta nagisid, maalib ja vildib. Kõik nagid saeb ta ükshaaval tikksaega välja. Tema unistus on uus ja suurem saepink, mis on aga kulukas investeering. Suurt automaatikaga tööpinki ta ei taha, sest töö sellega läheks juba liinitööks.
Praegu on põhirõhk puukujude väljasaagimisel Hiiumaa kohvikutepäevaks. Suvel selleks aega pole, sest siis tuuritab Maire ringi mööda Eestimaad, käib üritustel ning vabu nädalavahetusi põhimõtteliselt polegi. Nii jääbki talv, mil oma põnevaid ideid realiseerida.
“Mul on oma ametiga seoses palju võimalusi teha midagi eriliselt ja teisiti ning kuna elus tuleb kõik järele proovida, soovin veel selle hulluse ka ära teha.”
Saag ei ole sõber
Põldma on tähele pannud, et kui tal on järjest palju tööd, muutub ta saega hooletuks. Õnneks tabab ta selle hetke alati ise ära ja tuletab siis endale meelde, et ei tohi saada saega väga sõbraks. “Saag on töökaaslane, saag ei ole sõber.”
Üks tema tehtud puukujusid, mille tööprotsess oli kõige ekstreemsem, asub Kärdlas Nuutri villa õuel – kolme meetri kõrgune karu. “Pidin suurt ja rasket tellingut ühest äärest teise vedama ja paljude asjadega arvestama – sae tagasilöök, vähe ruumi.” Põldma sõnul võib eksimus niisuguses olukorras isegi saagija elu maksta.
Tavaliselt meeldib Põldmale see, kui ta saab puukuju kodus valmis teha ja siis kliendile toimetada, aga on tulnud ette ka olukord, kus ta on pidanud kliendi juures ööbima, saag pea all padjaks.
“Lähen sageli töid tegema kliendi juurde koju: tema saadab mulle pildi puust, millest kuju soovib, mina teen kavandi, sõidan kohale ja teen kuju valmis,” kirjeldas Põldma.
Tema sõnul on tore ööbida ka autos või siis mõnel RMK telkimisplatsil – see annab vabaduse liikuda siis, kui ise soovid, ühtlasi võimaluse näha uusi põnevaid paiku.
Vahel tuleb ette ka ootamatusi. “Kord läksin üht suurt karu tegema, kohapeal selgus aga, et puu, millest kuju tuli teha, oli seest tühi. Nii tegingi hoopis pisikese karu suures koopas.”
Õnnelik inimene
“Olen oma töö üle väga õnnelik, sest olen selle ise valinud,” ütles Põldma, kes Hiiumaal teinud igasugu töid alates tööst lambivabrikus ja lõpetades müüjaametiga.
Oma praeguses ametis on ta aga ise aja peremees. “Mulle meeldib, kui saan ise oma tööd planeerida vastavalt tervisele. Kui tunnen ikka hommikul ärgates, et täna tööd teha ei saa, siis ma lihtsalt ei saa. Võtan päeva vabalt kui tahan, teen tööd siis, kui tahan. Kui tahan, värvin oma maja seina siniseks,” hindab ta vabadust.
Aga ta on olnud tööl ka kaheksast viieni, teinud öiseid vahetusi ja isegi töötanud kolmel kohal korraga, nii et lõpuks enam millestki aru ei saanud. “Leian, et olen praegu leidnud õige tee ja ehk saan nii kuni pensionini hakkama.”
Vigursaagija amet on aga raske ning jätnud jälje Maire tervisele. “Tegin varasemalt kõik ise ja abi ei palunud, sinna see tervis läks,” ütleb ta. Õnneks elab Maire viiest lapsest kaks poega veel Hiiumaal ja kui tarvis, palub ta neil raskemaid asju tõsta ja laseb end aidata.
“Loomulikult tahan ise hakkama saada, aga kui tunnen, et midagi on ikkagi liiga raske ja seda vedides teen oma seljale viga ning olen kolm päeva töövõimetu, siis küsin abi,” ei näe ta liigsel pingutamisel enam mõtet ja võtab asju pisut rahulikumalt.
