Vahel sõidad hommikul autoga tööle, kuulad uudiseid ja kui kohale jõuad ning raadio vaikib, pole muud mõelda kui: “Ei no, ju see Nostradamuse kuulutatud maailma lõpp siis nüüd alanud on!“ Sõda, metsatulekahjud, üleujutused, maavärinad, koraani põletamised, skandaalid, tülid…
Vaatad tühjas parklas autoaknast, kuidas läbi asfaldi tungiv raudrohi tuule käes väreleb ja mõtled: “Mis koht see Hiiumaa selline on, et siin ikka veel nii rahulik on?“
Päris nii ilus see muidugi ei ole. Ka selle kaane all pulbitsevad pinged. Lähed trepist üles ja lülitad arvuti sisse ega pea tüliõuna võibolla isegi otsima. Teinekord tuuakse see lausa kandikul kätte – löö vaid hambad sisse.
Sealsamas lähed räägid inimestega juttu ja nad keegi ei taha kakelda. Nad vaatavad mõtlikult merd ja küsivad, miks peaks. Mille nimel. Kõik on ju tegelikult hästi, kui tervis korras, kodus voodi külje all ja toit laual.
Kärdla muusikakooli uus õpetaja tahtis tulla Eestisse ainult sellepärast, et elada ühiskonnas, kus on edukalt pööratud selg kommunismile. Täpsemalt isegi sellepärast, et tahtis elada koos inimestega, kes mõistavad, et mõnikord pole rahul olemiseks muud vaja, kui seda, et sa ei ela kommunistlikus ühiskonnas.
Ja siis mõtled seda sulle ulatatud tüliõuna vaadates… Kumb on tähtsam? Kas see tüli või see, et ma ei ela kommunistlikus ühiskonnas? Kas see õun või see läbi asfaldi kasvanud rahulik raudrohi seal tühjas parklas?
Võib vabalt olla, et see tüli on tähtsam. Vahel on. Siis tuleb õun vastu võtta ja kakelda. Aga mõnikord võibolla ei ole.
ja