Suvi lõpetab. Kool algab. Hiiumaal pakib sellega seoses kokku oma asjad terve hulk inimesi, kelle jaoks sügise saabumine tähendab väikest isiksuse nihet. Mõned asjad, mis Hiiumaal, maakodus on normaalsed, pole linnaelus kuidagi kohased. Näiteks Crocsid või voodriga kalossid või taskulambiga mütsilätu. Auto on suvel olnud ehk natuke porisem ja tolmusem, kui linnas kõlbab. Siin on näiteks kolm nihet mõtlemises, mis on tõsised märgid sellest, et Hiiumaa on end sügavale sinu sisse istutanud.
Distants pole enam see, mis vanasti. Varem tundus Hiiumaa võibolla ka Tallinnast tulles väga lähedal. Mis muret korraks kiiresti “linnas” ära käia. Sõida või mitu korda nädalas. Mõtle – praamil istutud ajal saab ju lausa rahulikult laua taga tööd teha. Maanteel veedetud tunni mõtteid mõlgutades või telefonikõnesid tehes. Kui aga oled ühel päeval Kärdlas ja märkad end mõtlemas, et küll see Kõpu on kaugel, või vastupidi, oled Sõrul ja Kärdla tundub seitsme maa ja mere taga asuvat, siis see on üsna kindel märk sellest, et hakkad hiiumaastuma.
