See pühapäeva, 20. veebruari õhtueelne Paljassaare oli justkui ilmutus. Juba tundus, et teist kuud jonnakalt kestev talv ei kavatse veel niipea järele anda. Aina igav lumevaip, jääs jõed ja mered…
Või ei, Tallinna reid oli ju täitsa vaba, nagu Lasnamäe paekaldalt kätte paistis. Nõnda tekkis mereigatsus. Ja nii Paljassaarde mindud saigi.
Paljassaare ületas ootusi. Siin Pikakari muuli juures ju lausa rohetasid lumetud murulaigud, paistis nisukarva vareskaertega liiva. Ja meri täitsa siinsamas! Paiguti päris otse värvilist graniitklibu noolimas, enamasti aga jäärante pritsides. Mitmeid rändkive ilmestasid laiaservalised kõõluvad jääkübarad. Ning kaldajää kumas tükati päris liustikusiniselt.
Kuid meri oli põhiline. Ta sahises ja solises, sahmis, solpsus ning nõnda edasi. Luiged hulpisid hallil veel, kostus erinevaid merelindude hääli. Läbipaistmatust tihkest uduseinast kandus aegajalt laevapasunate kumedaid märguandeid.
Edasi kõndides kerkis rand kõrgemaks, paljastades lumest järsaku ja mere vahelise rahnude kaose. Ning taas haljaid rohulappe. Need koos kaskedega vee taustal – lausa maaliline! Ja näe: ruskeid pajuvõrseid ilustasid mõned puhkenud valkjassiidsed urvatibud.
Laiavõraliste raagremmelgate maastik meenutas siin puisniitu. Nojah, paljas saar – siinne kujunev mets on alles esmaste valgusnõudlike
pioneerpuude päralt. Ja, muide, suvest mäletan siit paljusid roosasid merikanne. Selle tinajuureliste hulka kuuluva liivaste rannaalade lille peamised kasvualad Eestis asuvad Harjumaal. Läänemaalt uuemad leiud puuduvat.
Järsaku järel muutus rannik jälle laugemaks. Lumest ilmusid liivalaigud ja laialdane laineist lihvitud ümarate graniitmunakate ala. Taustal haavasalud. Eespool aga juba järgmine järsakrand. Seal tahaks kunagi kah käia. Nüüd sundis aga tihenev vihm koos ligihiiliva hämardumisega tagasiteele asuma.
