On käsitööklubi õhtu.
Ulvi paneb tee tõmbama, Evi võtab korvist kudumistöö välja ja Ave-Marii on jälle nädalaga uue sokipaari peaaegu valmis saanud. Kõigil kohalolijatel on kaasas head-paremat ühisele lauale, viimane pooleliolev näputöö ja hea tuju. Siin on 8-aastaseid ja 80-aastaseid; ka mõni üksik koer või kass satub teinekord kudujatele kaasa. On neid, kes on sünni poolest kassarlased; on mandrilt sisserännanuid ja suisa võõrsilt siia sattunuid.
Kummalisel kombel jäävad kokku tulles aga naiste kirjud taustad rahvamaja helesinise ukse taha. Ümber lillelise laudlinikuga kaetud laua endise kohvik Hõngu ruumis koguneb justkui üks mitmegeneratsiooniline perekond, kes hoolib ja hoolitseb, valab teed ja pakub kodust kooki, kingib vastastikku ärakuulamise rõõmu ja maavillaseid kudumeid.
Siin on käidud koos juba siis, kui samas ruumis tegutses veel raamatukogu. Ühiselt on korraldatud õppepäevi ja töötubasid, võetud ette erinevaid projekte ja näitusi. On pusitud keeruliste mustrite kallal, harutatud, pisaraidki valatud. Üht tunnistavad aga kõik – klubi kokkusaamise õhtud on nädala kõige oodatumad.
Teineteist toetatakse läbi elu, vanusest ja taustast hoolimata.
14 aastat, see on üsna pikk aeg – kas võib öelda, et käsitööklubi on kõige kauem järjest tegutsenud klubi Kassari rahvamajas?
ja