Kalana küla on üks Eesti soojemate talvedega paiku. Just see fakt on saanud tõukeks Tartus elavale Jaan Vogelbergile, kes on otsustanud hakata oma Kalana suvekodu krundil katsetama Eestis lootusetult õrnadeks peetavate puueksootidega.
Paraku sai maalapp soetatud enne, kui tõsisem puude istutamise soov tärkas. Koht aga on tõsiselt karm: puha paekiviklibu, millest välja vingerdamas maalilised rannamännid. Jaani abikaasa Krista arvates võikski krunt ju selliseks poollooduslikuks jäädagi – tema vaieldamatud lemmikud on me oma looduse harilikud männid.
Jaan aga igatseb näha sekka midagi vahemerelisemat. Kohe suuri puuistikuid tellides on see ühe hetkega täitsa võimalik. Nii näiteks ilmestavad Kalana Lungomare kinnistu jalgtee naabrust juba käbisid kandev 3 m kõrgune mammutipuu, üle pea sirutuv vahemere küpressi ‘Stricta’ sammas ja vana kuivanud rannamänni kõrvale istutatud liibanoni seeder. Paeklibustel leesikanõlvadel haljendavad veinipuude väädid. Mitu talve on üle elanud visteeria ehk rippuba, kes mullu ka õitses.
Kui ma augusti keskpaigas Vogelbergide krundil külas käisin, ilmestasid mammutipuud ja seedrit noored helerohelised kasvud. Seevastu küpress tukkus jätkuvalt. Paistab, et too vist Belgiast Kalanasse kolimist üle ei ela.
Parasjagu puhkemas oli suureõielise magnoolia
(Magnolia grandiflora) õis – viimane. Neli õit oli juba ära õitsenud, kolmel suisa kukkurviljad arenemas. Küllap on see Hiiumaal esmakordne juhus läbi aegade, kui tavalise männiku servas suureõieline magnoolia mitte ainult ei kasva, vaid ka õitseb ja viljub. Tõsi, ta pole veel siinmail talvitunud. Puuharulduse omanik plaanib talve tulles ta hoolikalt katta. Välimuse poolest on see igihaljas USA lõunaosariikidest pärit magnoolia eksootika tipp: lopsakad lehed on pealt kui särava lakiga üle võõbatud. Euroopa Vahemere piirkonnas on ta üks hinnatumaid ilupuid, kasvatatakse teda aga ka suisa Slovakkias ja Tšehhis, kus ta on ellu jäänud isegi 26-kraadise pakasega.
Esimese talve on Kalanas edukalt üle elanud 3 m kõrgused mooruspuud. Tegemist on poogitud isenditega, kelle lehed mooruspuu kohta lausa lubamatult suured ja läikivtumerohelised. Ühe puu lehed on kolmehõlmalised. Ladina keeles nimetatakse neid Morus bombycis ehk Morus kagayamae, prantsuse keeles aga murier platane, ehkki tegu pole teps plaataniga. Selle liigi süstemaatika on paraku üpris segane. Eestikeelsete taimenimetuste andmebaasis on Morus bombycis pandud Morus alba sünonüümiks. Teistes allikates väidetakse aga, et ta on Morus australise sünonüüm. Igatahes peaks ta kodumaa olema Jaapanis, levikutäppe on kaardil joonistatud isegi Lõuna-Sahhalinile ja Lõuna-Kuriilidele. Külmataluvuseks nimetatakse 6. kliimatsooni. Tol augustipäeval oli osa moorusvilju Kalanas juba küpsevalt mustjaks värvunud.
Eks see ole suurepärane kui keegi viimaks Kalanas erakordsete puuliikidega katsetab. Kui see maapind vaid nii hirmus karm poleks. Iseenesest on paeklibu vahel ka huumusmulda, võib olla näiteks seedrile sellest piisab? Alles kevadel nägin Bulgaarias Melniku kuivadele viljatutele kruusajärsakutele istutatud seedrisalusid. Nood saavad seal igasuguse kastmiseta hästi hakkama!
Muide, Kalanas pole siiski kõik vaid üks kuiv klibu ja kõrb. Küla idaosas leidub lopsakaid lohke sangleppade ja angervaksadega. Milliseid nõudlikke eksoote seal võiks kasvatada! Ehk keegi võtab asja kunagi käsile?
