Eelmise reede pealelõunal oli Hellamaa perekeskus siginat-saginat täis, laud kaetud ja Pühalepa valla eakad ootusärevad. Kadride tulekuks oli küll veel veidi vara, kuid ega siis kõiki asju peagi väga õigel päeval tegema.
Eelmised kadrid käisid meil Käinast ja tegid meile põhjaliku ülevaate eesti vanasõnadest Euroopa moodi. Seekordseid kadrisid ootasime veidi kaugemalt, Kõrgessaarest. Peagi oli esik kobinat täis ja oh seda pitsi-satsi ja pärleid, mis saali sisenes, loomulikult koos päevakohase lauluga. Ei olnud see sugugi varbakülmetamise laul, oli hoopis omaloominguline ja tutvustas konkreetsete kadride kombeid ja soove. Ka tantsusammud olid seatud laulu järgi nii, et kokku sai kohe päris etendus. Kadriema oli omale pupe muretsenud, kaasas ka väidetav isa ehk mart. Ise oli ta nõnda roosa ja õnnelik. Omaette vaatamisväärsuseks olid kadriema kingad, õigemini nende kontsad. Kui soovid said soovitud ja valmispandud maiustused kadride kotti rännanud, istusime kohvilauda. Meenutasime koos lapsepõlves ja noorusajal kadriks käimisi ja sellega kaasnevaid naljakaid seiku. Selleks, et jalad pikast istumisest kangeks ei jääks, sai koos tantsu keerutatud ja ühiselt mõni laulgi lauldud. Päevakohaste mängudega toimus Pühalepa–Kõrgessaare mini-maavõistlus, mis lõppes tasavägiselt ja sõbralikult viigiga. Paar tundi möödus linnulennul, siis korjas kadriema tütred kokku ning sõit läks kodupoole, pererahvas uksel lehvitamas.
TIIU VANNAS
