Inimene areneb keeles siis, kui ta loeb. Omakeelset teksti. Raamatut või ka näiteks ajalehte. Tänapäeval loevad noored teadupoolest palju inglise keeles. Hiljuti viidi Eestis Marju Lauristini juhtimisel läbi lugemist puudutav uuring ning seal leiti ka selle üks vastuoluline põhjus: ingliskeelsed raamatud on lihtsalt mitu korda odavamad. Ehk oleks riigil aeg mõelda selle peale, kas mitte meie raamatute ja ka ajakirjanduse maksustamine võiks olla kultuuri ja keele säilimise huvides madalam. Kui kuskil on sõda ja bensiin kallineb, siis vasturohuks inimeste vaesumisele lükatakse maksutõusud üsna kerge käega edasi. Suurt pilti vaadates võiks ju ka kultuuri säilimise huvides nii mõelda.
Hea on mõelda, et meie emakeelel on nii palju erinevaid vorme – murdeid ja murrakuid. Murdekeele hoidmine on veelgi raskem, kui seda on igapäevase eesti keele püsimine. Ikka ja jälle tuleb mõelda selle peale, et tegelikult kasutame me murdekeelt ju igapäevaselt. Saarte murre ei ole ju niivõrd ainult teistmoodi sõnad, vaid keele voolamine. Tema rütm ja kõla, mille järgi meid mujal Eestis kohe kaardile paika pannakse. Seda tuleb hoida.
Keel on ühe rahva jaoks ülem asi.
Tihti on raske leppida, et ajaga muutub ka keel. Näiteks, kuidas on kasutusel sõnavormid, mis enne loeti valeks või kuidas näiteks kooli nime saab kirjutada nii ebalugupidavalt väikese tähega. Keele areng on loomulik ning sellele vastu sõdida pole mõtet.
Hoopis tähtsam on seda keelt enda juures hoida. Keel püsib ainult siis, kui seda kasutatakse. Kodus, koolis, tööl ja avalikus ruumis. See on teadlik valik rääkida ja kirjutada oma keeles. Just nii püsibki keel elus ka järgmiste põlvkondade jaoks.
Loe ka:
ja