Televiisuris jüst üteldi, et köik paneks vabariigi aastapeeval oma koduse koha kirjadega kindad käde. See aa hee möte, sest kinnas ongit meite rikus. Kui mei seda ainuld ise hinnata oskame.
Põllo Helgi reekis mineva aasta löppus Hiiu Lehtes, et pisistes kohtades ongit söune mood, et oma rikut äi osata nähja. Möteldakse, et ”ah, mes nüid mei”, teistel aa ikka hulka parem. Helgi ütles siiskid öigesti, et pole see Kihnu kinnas midad etem kui meite oma. Nendel aa oma ja meitel aa oma, mölemad on ühte moodi tähtsad.
Hariliguld mei´p mötlegid sene peele, kus kohtas ja mis moodi mei elame ja mösune rikus meite ümber aa. Olgu siis loodus vöi ajalugu vöi keel. Ja isegid, kui mötleme, mei äi höiska seda terve mailmale. See ju naa tavaline asi.
Seaste tähistakse Eestis kultuuri rikuse aasted. Jüst senepärast, et meitel see rikus meeles seisaks.
Kultuuri rikuse aasta üks möte vöiks see ka olla, et mei senest rikusest teistele reegime. Emutsiunaaltselt, innugald ja kirgliguld. Reegime oma lastele, söbradele ja tuttavatele. Tuledame meele, mis lugusid mei oleme kuulen ja jütustame neid teistele ka. A inimestel aa söune mood, et nad arvavad, et ainuld sösusid lugusid aitab jütusta, mille sees aa suured möted ja mailma valu.
Tegeliguld see’p pole ju sedas. Üks Lepa Anna vöi oma naabrimihe lugu on sama väärd. Teinakord vöib söuse loo sees rohkem möted sees olla, kut möne peenel jütul.
Teeme siis sedas, et reegime ikka köik jütud ee!
Hiiu keelde pani Järvi Kokla
ja