Tapio Vares Kuigi taim kuulub sarikaliste sugukonda, ei meenuta tema juures peagu miski näiteks putkesid. Tegemist on hoopis soiste alade taimega, mille kasvukuju roomav. Peenikese risoomi sõlmekohtadest sirutuvad üles väiksed ümarad lehed. Vars kinnitub lehelaba alumise osa keskele. Teist sarnase kilpja lehega taimeliiki Eestis polegi. Kui võrdlusi otsida, siis vahest tuntuim on aedades kasvatatav mungalill ehk kress.
Loim-vesipaunika üldlevila ulatub atlantilisest Euroopast ja Põhja-Aafrikast Lõuna-Venemaani. Tahkuna Kodeste järve leiukoht asub areaali kirdepiiril. Peale selle leidub vesipaunikat Eestis veel vaid Tagamõisa poolsaarel Saaremaal, Ruhnu saarel ja Kõpus. Kõpu poolsaarel asub selle haruldase liigi kõige rikkalikum asuala.
Haide-Ene Rebassoo aastakümnetetaguseid Hiiumaa taimematku on alati huvitav üle lugeda, need on jätkuvalt headeks vihjeteks saarel ringi liikudes. Tema leidis vesipaunikat Kõpus väga ohtralt. Näiteks Kõpu–Märjakaasiku vahel lausa katvalt kraavipervedel ja niiskel karjamaal. Samuti Mustana kandis, kus terve söötis põllulapp olevat suisa kubisenud vesipaunikast.
Säärased maastikud on nüüdseks kindlasti kõik tundmatseni muutunud. Mis aga pea üks-ühele samamoodi on säilinud – sood. Lagedad soomaastikud kätkevad endas püsivust, millist niidumaastikel pole.
Läksin seegi kord kergema vastupanu teed ja kindla peale välja. 2000. aastal trehvasin vesipaunikat ühes soos Kaleste ja Hirmuste vahel. Nüüd, neliteist aastat hiljem, nägin neid seal taas. See on väga huvitav soo. Keset männimetsa ilmub justkui järvelagedus. Tegemist on tarnasooga, mõõkrohtu ei hakanud silma. Üllatuslikult tumendas kitsukesi vetelabürinte, kus ujutasid oma lehti penikeeled ja väiksed vesiroosid. Hüppasin prooviks – ei mingit vetrumist. Ei mingit õõtsikut nagu näiteks Prassi kinni kasvanud järvel. Seega peab see veenatuke ses soos väga püsiv olema, et suisa vesiroosid siin põuastelgi suvedel hakkama saavad!
Ning siis muidugi loim-vesipaunikad. Piirdusin soo lõunaserva leidudega. Enamasti kasvavad nad rohelisel ja punasel turbasamblal koos jõhvikaga. Nii ilus ja eriline pilt: tükati tihedad litterlehtede laigud. Lehtede läbimõõt peamiselt toll, kõrgemal sipelgapesa serval aga ka kaks tolli.
Ühel taimestikust vabal mustaval laigul leidus terve muru tillukesi vesipaunikaid. Leidsin ka viljunud taime. Maapinna lähedale oli peitunud hulk imetillukesi kahekaupa koos püsivaid litrikesi, seemnetäpp keskel. Need viljad ei jäta kahtlustki, et see väike kummaline taim kuulub tõepoolest sarikaliste sugukonda.
