Connect with us

Varese lood

Elu looduslikus loomaaias

Veel aasta eest asus mu kodupuisniit taga metsas. Eriline oli see pilt, kui peale kuuskede vilus astumist avanes mu ees järsku päikseline aas. Tundus, et oled ära justkui ei tea kus kaugel.
Aga üksi, seda küll sugugi mitte. Hääli ja märke jagus küllaga. Lindude laulu. Ajuti pahupidi pööratud sambla­vaip kõneles metssigade huvist. Miks just ainult sellel ühel kuuskedevahelisel lubikalaigul? Samas kui tiba eemal, juba Loja küla maale jäävas kuusestuvas endises puisniidumetsas, olid nad kogu maapinna ümber keeranud, et vaid must muld järel.
Siiamaani jääb mulle mõistatuseks üks puhkiv ja nohisev elajas. Tunamullu suvel, heinaaja lõpus. Õhtul hakkas keegi raginal läbi naabernoorendiku lähemale trügima. Tegin häält. Ragin tuli lähemale. Tegin kõvemat häält. Puhin ligines veelgi. Hirmul on suured silmad ehkki ma kedagi küll ei näinud. Kargasin igaks juhuks heinakuhja otsa. Sest too olevus tammus juba siinsamas, noorkuuskede riba taga. Tundus teine vägisi tahtvat just siit läbi rünnata. Tegin juba päris kurja häält. Tungleja peatus. Nohises justkui üpris pahaselt ja suure vastu­meelsusega otsustas siiski lõpuks taanduda.
Mullu jõuluaja “kingiks” võeti paari ööpäevaga kõrvalkinnistult kogu mets maha. Suurel alal ei raatsitud ühtegi seemnepuudki jätta või siis paar üksikut kasekiitsakat. Eraldatud puisniidulagendikust sai suure lageda serv. Noh, rohttaimestikule mõjub valguse suur juurdetulek hästi – üritasin end lohutada. Kuid kõige rohkem mõjus raie haavavõsale. See pistis lisaks langile ka puisniidul vohama kui sõge, tekitades mulle lolli lisatööd. Heinaajal võisin ju võsa maha niita, ent suve lõpuks võrsus uus lopsakas padrikualge.
Suur lagedus tõi esile ka loomad. Küllap nad varemgi siit tihti kulgesid, isegi rajaase on näha. Nüüd sigineb metsa läbiva tee liivale järje­panu suuri ja väikseid sõrajälgi. Tundub, kui toimuks loomade liikumine siin eeskätt põhja-lõuna suunas.
Kui varem võis kitse-põtra harva ja vilksamisi näha metsasihil, siis nüüd muutus lank kui suureks loomaaiaks. Kitsed on seal tavaline vaate­pilt, põdrad enamgi veel. Kuidagi armas oli näha kord põdramammat oma kakerdava pojaga. Ühel päeval puisniidule minnes vaatasin aga, et miks see risuhunnik seal vales kohas on? Äkki risuhunnik liigutas. Näh, see pruun jurakas on ju põder ise! Juba ta sörkis tasapisi eemale. Põdra sörk on naljaka­võitu, kuidagi lõdvalt lontsa-lontsa ja õõtsa-õõtsa. Põtrade vastu poleks mul vähimatki. Kui nad ainult nii jubedalt puid ei kooriks. Kuuske-kaske nad õnneks ei puutu, ent tammed, eeskätt remmelgad ja pihlakad on täiesti lootusetud. Haabadest ei maksa rääkidagi. Palju on seal looduslikke tammesid sirgumas. Kaugemas tulevikus võiks praeguse hõreda kuusiku asemele kujuneda suisa sarapuu alusmetsaga tammik, aga põdrad ei lase. Noh, ja pihlakad, need kraabatakse varem või hiljem kõik üle. Ikka väga vastik pilt avanes üleöö sel kevadel, kui hiidhaabade alune pihlakarinne valendas juba kaugele. Tavaliselt põder puud üleni ümbertringi ära ei koori, ent kole on ikkagi. Ja ega taoliselt kooritud haabadest ilusat mädanikuvaba puud ei sirgu enam ilmaski.
Tänavu augustikuu viimasel õhtul avanes langil hoopis haruldane vaade. Kuulsin raginat ja lagedale jooksis loom, suur kui põder. Kuid hoopis hirvepull oli see, vägevad sarved peas harali. Vahtis hulk aega mu poole, vist ei tabanud mind hästi läbi põõsaste, sestap võisin teda jälgida veel mõnda aega. Jah, ilus suursugune loom. Ma olin hirve näinud elus vaid korra, nii paarikümne aasta eest Kõpu Andrusemäel. Läänepoolne Hiiumaa ongi nende põhilisem leviku­ala. Kõige rohkem hirvi elab Hiiumaal ja Saaremaal, Lõuna-­Eestis üksjagu ka, tulnud on nad sinna Lätist. Siiski loetakse hirve meil võõrliigiks, sest on inimese poolt sisse toodud nii Eestisse kui Lätti. Punahirv elas Eesti aladel kunagi ka looduslikult, ise siia levinuna. Nii et nagu on võõrliik, teisalt kui ammu siin esinenud fauna esindaja.
Sarnane lugu on valge­pöögiga. Kui tuhande aasta eest kasvas too meil looduslikult, suri vahepeal välja, nüüd on inimese poolt istutatud, Valgamaal metsistunudki – siis kuidas temasse ikkagi suhtuda?
Parem oleks, kui need hirved edaspidigi jääks rohkem sinna Laasi metsa ja Lääne-Hiiumaale. Tuttav on oma Kõpu metsatalus nendega püstihädas. Söövad hoovi peal kõik ära, kasvõi traattõket maha litsudes. Mitte ei taha selliseid õgardeid kodu juurde! Veel ühed puudekoorijad lisaks põdrale oleks täiesti liig.
Muide, Šotimaa nii-öelda vapilooma hirve asustustihedus on vist üks suurim Euroopas. Ja tagajärg? Metsa saab seal kasvatada peamiselt vaid kaitsetarade vahel. Vast meil asjad nii hulluks ei lähe.
Hirv on kalleim jahitrofee loom üldse, aga hea õnne korral võib trofee saada ka täiesti tasuta. Nagu mullu, kui Tahkunas komistasin õige värskele hirvesarvele. Vedeles teine hiljem tükk aega kodus kuuri all, kuniks vend tegi sellest kuuriuksele vana katkise puidust käe­pideme asemele uue. Pleegib teine seal nüüd küll valkjaks, aga noh, olgu tal pealegi praktiline kasu.

Veel lugemist:

Nööbist kinni

Kes tohib Hiiumaa vallavalitsuses kasutada kütusekaarti? Kas osavallavanematel on kütusekaart? Kas varasemalt (enne Aivar Viidiku juhtumit – R.V) on täheldatud kaartide väärkasutamist? Kuidas on...

Persoon

Kärdla linna haljastuse eest hoolitsevad Mai Sinilaid ja Sirje Voitka lähevad lausa hoogu, kui hakata arutama teemal, mis teeb Kärdlast Kärdla või milline on...

Uudised

Neli aastat pole vald ohtlike jäätmete kogumisringi tellinud ja nüüdne osutas, kui suur vajadus tegelikult sellise teenuse järgi on, sest autod said enne täis,...

Digileht

Hiiu Leht 03. aprillil Eiffeli eelkäija sai 150 Ohtlike jäätmete ringil jäi ruumist puudu Kas osavallavanemal peaks olema kütusekaart? Kaks naist loovad Kärdlas ilu...