Novembrikuu algul õnnestus end kaasa sokutada Harku ilmajaama. Kui teistel oli see osa ülikooli õppetööst, siis mina mängisin ajakirjanikku.
Klõpsisin hulga pilte ja kribasin mitu vihikulehekülge varesejalgu täis. Teavet sai palju. Nii palju, et ei tihanud nende kildude kokku panemisele asuda. Et mida kuidas võtta või jätta… Aga, noh, tuleb hakata faktikesi lihtsalt riburadapidi üles lugema, näis, mis välja tuleb…
Täpselt öeldes on tegu Tallinn-Harku aeroloogiajaamaga, mis kolitud oma praegusele asupaigale 1980. aasta märtsis. Teejuhiks oli meile Külli Loodla ja ringkäik osutus palju huvitavamaks kui ette arvanuks.
Eestis on kokku 103 ilmajaama, Harku see n-ö peajaam. Jaamu on üldse erinevaid, nagu aeroloogia, hüdroloogia, meteoroloogia, rannikujaamad etc. Muide, merevee soolsust rannikujaamades enam ei mõõdeta, nt Virtsus seda veel millalgi tehti. Vaatlusväljakutega suuri jaamu on 26.
Seoses automatiseerimisega kaob mitu vaatlustüüpi ära. Näiteks maapinna temperatuuri mõõdetakse veel kõigest neljas jaamas. Vaid kahte jaama on jäänud tegutsema vaatlejad. Seetõttu on kaduv nähe jäite mõõtmine, sest seda ei suudeta kuidagi automatiseerida. Tartus seda siiski tehakse ning Harkus ka. Külli näitas siinset jäitepukki. Ega seal suurt vaadata olnud – paar traati. Neile sadestunud ollus kogutakse ja kaalutakse. Olnud üks vaevane töö see, märkis me teejuht.
Harku vaatlusväljak on museaalse väärtusega, sest siin hoitakse alles värke, mida tegelikult enam vaja pole. Nagu ribiline temperatuurimõõdukapp. Neljast termomeetrist kaks piiritusega olid mõeldud miinimumide mõõtmiseks, kaks elavhõbedaga aga maksimumide tarvis. 2022 keelatakse elavhõbeda kasutamine täielikult ära, nii et me ees avanes killuke peatset ajalugu. Muide, varem mõõdeti õhurõhku baromeetriga, kus sees oma terve kilojagu elavhõbedat. Nüüd saab läbi pisikese agregaadiga.
Nõnda kui õhutemperatuuri mõõdetakse 2 meetri kõrgusel väikestes valgetes kaitsekorpustes. Jah, varemalt käidi ööpäevaringselt iga kolme tunni tagant temperatuuri mõõtmas, pandi vihku kirja ning saadeti andmed telegrammi teel. Kuid… automaatika võib ka vahel alt vedada. Ning siis tekivad mõõtmislüngad, mida ei ole võimlik korvata mitte kuidagi.
Tõeliselt ajalooline oli siinne anemorumbomeeter. Üks väike tiivik kõrge toki otsas, pärit veel suisa Vene ajast. See ootas neil päevil mahavõtmist. Nüüd mõõdetakse tuult 10 meetri kõrgusel igava staatilise akustilise junniga… Päris nii värvikalt Külli just ei väljendunud, ent tundis siiski kahetsust liikuva tiivikmõõdiku minevikku vajumise üle.
