Connect with us

Persoon

Autor: Elu ongi kui ööliblika tants

erakogu
repro
Helju Petsi sünni­päeval, 6. aprillil ilmus kirjastuselt Tänapäev tema kaheksas romaan “Ööliblikatants”.
“See on õudne, aga sellele ei tohi mõelda ega seda kuulutada,” pole Helju Pets nõus vanusenumbrist rääkima. “Tunnen ennast ikka noorena, kuigi tervis pole hea, kahe seljaopi tõttu, aga alla ma ei anna. Olen kangekaelne!”
Meenutagem, et Helju Petsi esimese raamatu käsikiri seisis pikalt lauasahtlis. Ja oleks lõkkessegi rännanud, kui tütar poleks seda romaanivõistlusele saata soovitanud. Nüüdseks on talt ilmunud kokku kaheksa teost, kõik kirjastuse Tänapäev välja antuna.
“Natuke “naljakas”, tagasi­hoidlik, kohutavalt kohusetundlik – see võib mõnikord isegi tappa,” nii iseloomustab end 2010. aastal juba esimese romaaniga “Õnneõiteta sirelid” eesti rahva lemmik­kirjanike edetabelite tippu tõusnud Helju Pets. “Armastan lapsi ja loomi. Olen unistaja, silmad lähevad märjaks ilusate asjade peale nagu näiteks laulupidu. Vahel olen väga kangekaelne nagu jäär ikka. Maast ja aiatööst saan ma rõõmu, tervist. Metsas suhtlen Metsaemaga, Metsa­isaga, Metsahaldjate ja Metsavaimudega. Mul on oma puud. Kord kirjutasin luuletuse: “Olen metsatütar…”.”
Kui Petsi senised romaanid on olnud lugejaile huvipakkuvad tagasivaated nõukogude­aegse Eesti argiellu tolle­aegsete rõõmude ja muredega, siis äsjailmunud romaanis “Ööliblikatants” on sündmused toodud tänapäeva.
“Ruben ja Sigma, noor juristi­paar, kolivad perelisa ja töö tõttu Tallinna oma elu peale. Elul aga on neile varuks mitmeid üllatusi, ent ka lihtsalt… elu ennast. Kõige selle taustal on lähimineviku sündmused ja kuumad teemad valimistest koroonakriisini,” seisab kirjastuse Tänapäev raamatututvustuses.
Mis ajendas seekord sündmusi kaasaega tooma?
Helju Pets: See pealkiri mõlkus mul meeles paar aastat tagasi. Mõtlesin, mõtlesin, teadsin, mida kirjutada tahan, hakkasingi pihta. Mõtlesin hulk aega tegelaste nimesid, asukohta, kus nad elavad jms. Tol ajal oli meil juba valitsus­kriis, dopinguskandaalid, Jumalaema kiriku põleng… Mõtlesin kõik need teemad sisse tuua. Siis tuli veel see kooselu jama. Meedia oli pungil kõikidest neist asjadest. Kui saabus koroonaviirus, siis tuli mõte romaani sisu muuta ja häälestada tegelased tegelikku ellu. Kui oleksin ette osanud arvata, et peaminister Jüri Ratas astub tagasi ja Kaja Kallas saab selle koha, oleksin veel edasi kirjutanud, kuidas üks minister minestab ja teise nimi ununes…
Millele vihjab raamatu pealkiri?
Pealkiri “Ööliblikatants” vihjab sellele, et inimese elu ongi nagu ööliblika tants, ainult meie elu on pikem kui liblikal.
Kas mõni järgmine teos on juba poolikuna sahtlis? Millest seal juttu tuleb?
“Ööliblikatants” on hoopis erinev eelmistest romaanidest, just toimumisaja poolest, aga mind pole rahule jätnud ka nõukaaeg ja praegu kirjutangi alustades aastast 1955, kuid selle raamatu pealkirja hoian saladuses. Ja veel üks asi mõlgub meeles – loodan kümme romaani täis saada.
Milline on Teie kirjutamise protsess ja millal kõige viljakam kirjutamisaeg?
Kirjutamine pole mulle töö, vaid hobi. Tavaliselt meeldib kirjutada, kui vaim peale tuleb – siis lahkun siit maailmast…
Millist tagasisidet olete lugejailt saanud, näiteks 2019. aastal ilmunud romaanile “Ära unusta mind”?
Tagaside lugejatelt on väga hea, kuigi ma pole nii kuulus nagu Mihkel Raud, nimi ju loeb, aga mulle on saadetud kingitusi, on kutsutud kohtumistele, millest olen keeldunud. Ainult Tallinnas ja Kärdlas olen kohtumistel käinud, kuid muud Eestimaa otsad on mul käimata, sest ma ei armasta reisimist. Isegi raamatu esitlemised pole mulle eriti meelt mööda.
Olen 25 aastat juhendanud Palade põhikooli näiteringi ja pärast esietendust nutnud kulisside varjus. See on olnud nagu missivalimise tunne. Miks missid nutavad? Kas õnnest? Nii ka mina, aastaid. Mul on palju näidendeid, mis tuleks ümber töötada ja trükki panna, aga aega ei ole… Aga “Ära unusta mind” kohta on lugejad öelnud, et nad nutsid kui seda lugesid. Ka mina nutsin, kui seda kirjutasin – raamat peabki hinge minema, et seda mäletataks. Üldiselt olen ma hinnas maaraamatukogude lugejate hulgas, kaugel Lõuna-Eestis ja Virumaal… maainimene soovibki sellist lugemist.

“Ööliblikatants”
Autor Helju Pets
Toimetanud Lea Arme
Kujundaja Siiri Timmerman
Kirjastus Tänapäev 2021
Ruben ja Sigma, noor juristipaar, kolivad perelisa ja töö tõttu Tallinna oma elu peale. Elul aga on neile varuks mitmeid üllatusi, ent ka lihtsalt… elu ennast. Kõige selle taustal on lähimineviku sündmused ja kuumad teemad valimistest koroonakriisini.
280-leheküljeline tava­formaadis ja kõvas köites raamat.

Ilmunud teosed
“Õnneõiteta sirelid” (2010)
“Ussikuninganna Egle” (2011)
“Klassikokkutulek Kassaris” (2014)
“Elu läheb edasi” (2014)
“Meelespead” (2015)
“Rünkrasked pilved” (2017)
“Ära unusta mind. Meelespead II” (2019)
“Ööliblikatants” (2021)
Helju Petsi romaanid on leidnud äramärkimist romaani­võistlustel ja “Meelespead” pälvis 2016. aastal Albu vallalt Tammsaare-nimelise kirjanduspreemia.

Veel lugemist:

Uudised

Kaks Kärdla perearsti, doktor Meeli Paesüld (66) ja doktor Lia Prigoda (67) loobuvad praksisest 1. juunil 2023. Perearstil tuleb nimistust loobumisest kuus kuud ette...

In Memoriam

Jõulude ajal lahkus 79. eluaastal raske haiguse järel nimekas Hiiumaa ettevõtja ja ühiskonna­tegelane Mati Nurs. Tema näol kaotas Hiiumaa ühe mõjukama mehe, kes läbi...

Elu

Simo (32), Annamaria (36), Henri (7) ja Arabella (5) Venski kolisid Hiiumaale lõppeva aasta kevadel. Võiks öelda, et hüppasid pea ees tundmatusse, sest kindlat...

In Memoriam

„Igavest Valgust, armas sõber!“ ütleb Hirmuste küla mees Erkki-Sven Tüür, mälestades omaküla meest Riho Sibulat, kes pühapäeval taevastele lavadele suundus. „Riho enneaegne lahkumine on...