Atlantiline saareke Eesti Siberis – Poruni 2.

Salu-rohttaimedest on Poruni metsas esindatud peagu täiuslik valik.
Nagu püsik-seljarohi, lõhnav varjulill, salu-siumari, mets-tähthein, mitmeõiene kuutõverohi, sinilill, arutul hulgal kopsurohtu, aga ka mets-nõianõges, sealõuarohi, kevadine seahernes, saluhein, metstarn, pruunikas pesajuur…
Rikkalik on sõnajalastu, muidugi leidub ka osje. Igasugu imelikest seentest ei maksa rääkidagi. Ilusad olid laiuvad sõnajalad, ent tooniandvaks osutusid laane­sõnajalad. Neid on siin tõesti palju, nad on vägevad. Lopsakamad mulle suisa rinnuni. Iseäranis valdavad nad jõekaldail.
Poruni jõgi on selle metsa teljeks. Ta oli hetkel küll veevaene, ent seda eksootilisem näis paljastunud punakas­pruunide veerudega säng kõigi nende korrapäraste, uusmere­maalikku pilti loovate laanesõnajala lehtritega. Üle jõe vedeleb risti-rästi hulk langenud puupalke, siin-seal ilmeks kive. Üks mitmeks tükiks lagunenud jõesaarekese rahn kutsus pikemalt peatuma ja eri nurkade alt pildistama. See kalju ning veerude sõnajalad lõid võõra­päraselt ilusa kooskõla.
Tükati tungis sõõrmeisse kõikehõlmavat mesimagusat lõhna. Kes muud said allikaks olla kui pärnad? Veel kaheksandal augustil õitsemas? Kuum suvi meelitas mujal Eestis lagedamal kasvavad pärnad õide juba kuu aja eest. Ju siin metsas võttis siis asi kauem aega. Ikkagi Eesti­maa Siber, nagu Poruni kohta on öeldud.
Omaette teema on Poruni jõekallaste geoloogia. Siin Põhja-Eestis, keset
Ordoviitsiumi ladestut asub jäänuksaarena hoopis Lõuna-Eestile omane Devoni ajastu kivimite avamus­ala. Sillast allavoolu 1,3 km ulatuses võib leida Narva lademe Kernava ja Leivu kihistu kihte. Valdab liiva­kivi, sekka vahele aleuroliiti, dolomiitset savi ning ka päris dolokivi.
Kahjuks on viimastel aegadel paljanduvus vähenenud. Ning ega eriti miskit silma meil jäänudki. Silla juures midagi pudisevat natuke paistis. Narva lademe paljandeid olen näinud sootuks Ruhnu idarannikul, kus liivakivide vahele hallvalkjat dolomiidikihti ning Torist allavoolu Pärnu jõe vasakkaldal, kus liivakivi panga peal turritamas paeräästad.
Tjah, ikkagi peaks kunagi Poruni jõe äärde põhjalikumalt tagasi minema. Seal allavoolu peaks sakilist dolokivipanka jaguma ehk nii paari-kolme jala paksuselt. Devoni dolomiiti leidub natukese Eesti lõunaservas, nooremad kihid loovad aga Lätis ohtralt kauneid paljandeid ja jugasid. Poruni ääres paljanduvad devoni dolokivid vääriksid kindlasti üles otsimist!
Eks parim retk ole veidi poolikuks jäänud retk. Sest siis on põhjust kunagi naasta.