Ujusin internetiookeanis ükspäev uue termini otsa: urgency culture (ingl.k), elik kodukeeli “kiireloomulisuse kultuur“. Nimelt kaeblevad laiema ilma psühhoterapeudid, et just selle kiireloomulise elu käes pidavat viimastel aastatel vaevlema suur osa nende patsiente.
Õigemini tulevat nad peamiselt kurtma ärevust, aga siis, pehme sohva peal ja kella kalli tiksumise saatel juttu edasi arendades selgub ärevuse põhjus – neil on sipelgad püksis.
ja