Tapio Vares Lisaks haljastajatele on ta ka filmitegijate lemmik. Tšiili-Argentiina piiriala vulkaanilised araukaariamaastikud sarnanevad kümnete miljonite aastate taguse Maaga ja seetõttu on pea ainuvõimalik ehe taust dinosauruste rekonstruktsioonidele.
Oma perekonnas on Tšiili araukaaria kõige silmapaistvam – jäiga turris kasvuvormi tõttu. Okkad on pigem kolmnurksed lehed, plastjalt jäigad ning väga torkivad. Seemned on söödavad, ent seemnete saamiseks peavad koos kasvama emas- ja isaspuu.
Minu eredam kohtumine Tšiili araukaariaga juhtus 2000. aasta maikuus Visby botaanikaaias. Tollal pidasin ma Saaremaad ja Ojamaad igas mõttes sõsarsaarteks ega suutnud ära imestada sealse eksoodi olemasolu. Puuke oli okstemännaste vahesid lugedes toona arvatavasti alla 20aastane. Tegelikult on Ojamaa talved võrreldes Hiiu- ja Saaremaaga lausa paradiis. Kõige vastikumad talvetuuled tulevad meile üle kergelt jäätuva Väinamere ribakese idast ja kagust. Ojamaal on aga kaitsev vabaveeline Läänemeri kõikjal ümber.
Hiljem pole ma enam Ojamaale sattunud. Küll on sinna aga paar korda purjekal seilanud Kärdla kohvilähker (pigem küll teelähker) Woldemar. Viimati mullu juunis. Tema seal tehtud mobiiliülesvõttelt on näha, et Visby araukaaria on vahepealsete aastatega jõudsalt edenenud. Noor puu on ilusa koonilise kujuga ja ehk nii 6–8 m kõrge. Araukaariaid kasvab Ojamaal veelgi.
Sama mullune merereis viis Woldemari muuseas ka Christiansø saarele. See pisike graniitsaarekeste rühm asub üksikuna Bornholmist kirdes ja kuulub Taanile. Lisaks huvitavale kindlusarhitektuurile leidub Christiansø saarel ka dendroloogilisi vaatamisväärsusi. Teiste seas kopsakas Tšiili araukaaria lopsakas Komandandi aias. Visby araukaaria on Christiansø oma kõrval veel poisikene! Kahjuks ei oska ma mõõte-arvandmeid esitada. Puu ei ole eriti kõrge, vast 8–10 m kanti, ent toeka tüve ja suure-laia ümara võraga. Ladvakasv kipub känguma ja puu vohab pigem aina laiemaks. Eks seda tingi avamere lõõtsutavad tuuled. Nagu meie rannamändide puhul…
Muide, Christiansø saarel kasvab Taani suurim (4 m kõrge) loorberipõõsas. Tõesti, mis viga Taanis ja Ojamaal puid-põõsaid kasvatada!
Suskad aga eksoodid maha ja kõik vohab nagu atlantilisel Inglismaal.
Siit jõuangi omaenda araukaariani siin Kesk-Hiiumaal. See, et ta siiani elus püsib, on üldse omamoodi ime ja ponnistus. 2006. aastal ostsin Nurga puukoolist ilusa noore araukaaria 600 krooni eest. Istutasin ta lagedale heinamaale. Talvekatteks panin kuuseoksa peale. See oli viga. 2007 talv tuli paksu lumega ja küllap oleks araukaaria hanges 23 miinuskraadi ilusti üle elanud. Paraku kuuseokste tõttu ei saanud lumi araukaariale korralikult kuhjuda. Tulemus? Kevadel pidin kuivava puuhakatise pea maani maha lõikama.
Kuid araukaaria jäi ellu
“Mis elu see on!” hüüatas skeptiline mandri aednik mu araukaaria peale. Eks ta ole jah. Pigem üks vägistamine. Olen igal talvel kuhjanud araukaaria lume alla, muuseas kolinud ta üldse ära, tuultest kaitstud metsaaeda. Ja isegi lumi ei aita alati. Ühel talvel igahommikuste -25 kraadiste pakaste tagajärjel said võrseotsad isegi lume all pisut näpistada. Läinud talvel oli lund vähe, sain siiski hädapärase koonuse peale kuhjatud. Araukaaria elas -23 kraadi üle üsna puutumatult.
Aastate edenedes muutub lume kuhjamine aga aina keerulisemaks, sest ta ju kasvab muudkui suuremaks. Praegu on ta üle jala kõrgune. Selline tore mitmeladvaline tumeroheline turris põõsake. Ka sellisena huvitav ja ilus. Vaat et silmapaistvam isegi väikestest, samuti lume all talvituvatest karuspalmidest. Öeldakse, et kus kasvab hästi Tšiili araukaaria, seal peaks edenema ka karuspalm. Miks pole Ojamaad karuspalme täis istutatud?!
Meie siin Läänemere idakalda vastikute ida- ja kagutuulte meelevallas ei saa kasvatada paljusid tõeliselt huvitavaid liike. Võib ju üritada-ponnistada, kuid eks pakased võta lõpuks ikkagi oma. Näiteks karuspalmidest jään ma ükskord ilma niikuinii. Palmisüdamiku hukkumisel sureb terve taim. Araukaarial on õnneks võime maa lähedalt uusi võsusid kasvatada, nagu mul juba on kord juhtunud. Nii et ehk n-ö pinnakattetaimena jääb araukaaria mul siiski püsima.
Araukaariaid on Eestis üritatud avamaal kasvatada ka näiteks Tallinna loomaaias ja Saaremaal. Mereliste pehmemate talvedega Sõrve ja Ruhnu oleks ehk üsnagi perspektiivsed alad?
