Kanaari saarte veetarve on küllap üüratu. Kõigepealt arvukas omamaine rahvastik, siis need niisutatavad banaaniistandused ja muidugi tohutud turistidehordid.
Suur osa tarbeveest tehakse arvatavasti merevee magestamise teel. Joogiks on see aga vastiku maitsega. Ja ega sellisesse basseinigi ujuma ei tõmba. Üks Tenerife pealinna tänavaäärne basseinidekompleks saatis õhku paraja keemilise lõhnapilve. Kas aga sellise veega kastetakse ka Gomera lõunarannikul Santiagos golfiväljakuid? Kuskilt on nagu meeles väide, et Gomera saab hakkama oma looduslike mageveevarudega. Ei tea…
Magevee üle hakkasin juurd-
lema just seal Santiagos, nähes tohutu laiu rohelisi golfiaasu. Mäherdune kontrast ümbritsevate paljaste rohuta klibukivimaadega. Täiesti mõttetu raiskamine karjus seal vastu. Miks ei võidud neid väljakuid rajada kusagile natuke sajusemasse saareossa? Ei, ikka just kõige kõrbelisemasse piirkonda, et golfaritel oleks alati päiksepaiste garanteeritud. Ja veel säherdused maalahmakad! Kogu see värk haises raske raha järele.
Jätsime asula ja need golfiaasad seljataha, ronides päikselõõsas aina ülespoole. Seal kuskil pidi Erko sõnul kasvama araukaariamets. Teel sinna paelus pilku üks posti otsas trooniv vaenukägu.
Nii kusagil 300 meetrit merepinnast algaski araukaariamets pihta. Küllap liigiliselt Araucaria heterophylla? Igatahes kaugelt lõunapoolkeralt pärit. Paraku na kidurad olid need puud. Ise arvatavasti neljakümneaastased, ent vaevu 10 meetrit kõrged. Osad puud poolkuivanud. Kunagi neid kindlasti kasteti, nüüd jooksevad kõik mägedest tulevad veetorud tilkagi loovutamata alla ranna poole. Huvitaval kombel mõni puu siiski on päris ilusti haljas – kas juuripidi mingi veesoone peale juhtunud?
Veidralt lummav maastik oli see. Okaspuude koonuste hõrendik, taamal kaljuvoored – tekkis sootuks nagu Lapimaa kaljukuusiku meeleolu. Kontrasti lõid kollases õies piimalillepuukeste (Euphorbia bertheloti) karikad. Ka oli üle pea kasvavaid longusvõrselisi Plocama põõsaid ja puitunud oblikapõõsaid (Rumex lunaria). Siis veel nööpjate valgete korvõisikutega püstpõõsad, kelle nimi jäigi kindlaks tegemata. Parajasti hakkasid õitsema põõsasussikeeled: valgete õite ja ogahaakuvate lehtedega kohalik liik Echium aculeatum. Ja siis kuni viie jala kõrgused pikkõisikutega põõsad, mõni üksik lilla õis vaid korraga lahti. Nagu lavendli moodi? Oligi. Nimelt kanaari lavendel, kel täiesti iselaadselt peenelt lõhestunud liitlehed.
Ühtteist leidus seal veel, ent põhimeeleolu lõid ikkagi araukaariakoonused ja piimalillede õiekollane. All sinamas meri, teisal õhtupäikses roosaks värvuvad kaljud. Ilusad värvid ja kontrastid.
Kidurike piimalilleträpsudega kaljumaade kohal paistis 700 meetrit üle merepinna asuv Tejiade küla justkui oaas oma rohelise maapinna ja datlipalmidega. Küllap ulatuvad sinnani üle põhjaharja trügivad niisutavad pilved. Jah, need mägedes haljendavad Gomera lopsakad metsad… Enne saarelt lahkumist tuleb ikka veel korra neisse põigata – otsustasime. Homme! Manjaana!
