Augustis üheks õppeaastaks Saksamaalt Hiiumaale elama tulnud vahetusõpilane Hanna Wilkens räägib juba päris hästi eesti keelt ja on tänulik siinsele vahetusperele ja koolile, mis tegi uude keskkonda sisseelamise lihtsaks.
Taasiseseisvumispäeval saabus Ristivälja külla Lepaniidi mahetallu Vannaste perekonda vahetusaastaks uus perekonnaliige – Hanna Wilkens Saksamaalt, Petershausenist. Just Eestisse jõudis Hanna seetõttu, et tema naaber oli siit pärit ning suutis siinse maa tema jaoks huvitavaks rääkida.
Kui Saksamaal elab Hanna kahe vanema ja ühe noorema vennaga, siis Hiiumaal on tal vahetusperekonnas mõned kuud vanem vend Margus ja neljandas klassis õppiv õde Elisabeth. Hanna ja Elisabeth oleks nagu päris õed, tehakse ööbimisi teineteise tubades ning itsitatakse ühiste naljade peale.
Suuri ootusi YFU õpilasvahetusprogrammiga Eestisse tulnud Hannal sihtkoha osas ei olnud. Ta lihtsalt lootis, et saab oma vahetusperega hästi läbi. “Olen saanud äärmiselt positiivse kogemuse ja tunnen end siin väga hästi,“ on Hanna rahul.
Inimestel on olnud Hanna siinviibimise ajal väga suur roll. “Ma olen saanud palju toetust erinevatelt inimestelt ja nad väga pingutavad, et mind erinevatel viisidel kaasata,“ on Hanna väga tänulik ning lisab, et tundis end siia oodatuna ning et kodune tunne tekkis tal üsna kiiresti.
Ta oli uudishimulik, et milline see elu saarel välja võib näha, aga kui välja arvata praamisõidud ja suurte ostukeskuste puudumine, pidi elu olema üsna sarnane tema elule Saksamaal. Eesti kohta ta enne palju ei teadnudki – lihtsalt, et see pole väga suur riik ja siin on palju metsa.
Uued on Hanna jaoks pisiasjad nagu see, et poed pole pühapäeval suletud, siin on iseteeninduskassad ja pigem ostetakse bussipileteid internetist. “Ja muidugi on siin palju külmem ja palju rohkem lund kui Saksamaal,“ lisab ta.
Saksamaal jääb meri Hanna kodust mõnesaja kilomeetri kaugusele, siin olles saab ta mere äärde minna, millal iganes soovib. Üks uus asi Eestis on tema jaoks saun. Sinna polnud ta oma elus kunagi sattunud. “Mulle meeldis see rohkem, kui oleksin osanud arvata. Väga meeldiv tunne on joosta lumme ja tagasi sauna“ ning lisab, et vestlused on saunas kuidagi lihtsamad ja meeldivamad.
Hiiumaal on Hanna leidnud endale ka uued hobid. Kui kodumaal tegeles ta sulgpalli ja vabatahtliku päästega, kuid siin on leidnud enda jaoks ronimise ja ujumise, mida mõlemat saab teha kodu lähedal Käinas, kuhu Hanna sõidab enamasti rattaga.
Müncheni lähedal elav Hanna lõpetas kevadel 10. klassi ning täna õpibki ta Hiiumaa Gümnaasiumi 11. klassis. Tema jaoks on veidi võõras, et Eestis õpilased kõik klassid koos läbivad. Saksamaal õpetatakse lapsi esmalt kuni neljanda klassini, peale mida tuleb teha valik põhikooliks, mis kestab üheksanda, kümnenda või 13. klassini.
Koolis meeldib Hannale käia ning on leitud ka võimalus, anda talle eraldi eesti keele tunde.
Hanna ise ütleb, et nii on tal lihtsam õppida, kuna õpetaja Sirje Teras oskab talle asju seletada ka saksa keeles.
Vahetuspere pereema Kaire Vannas lisab kõrvalt, et Hiiumaale tulles on vahetusõpilased tõesti võib-olla veidi priviligeeritud olukorras, kuna saavad eratunde ja päriselt eesti keelt õppida. “Hannal käisid just külas teised vahetusõpilased, kes elavad mujal Eestis ja neil kellelgi pole sellist võimalust“ ning lisab muiates, et tuleb veel sakslasi võtta.
Vannased on Hiiumaal ainuke perekond, kes võtab vastu vahetusõpilasi. Varem tegi seda ka Merle Salusoo, kes on praegu pereema Kaire mentor. Küll aga ütleb Kaire, et tegelikult erilisi kriteeriumeid, et vahetuspere olla, ei ole. Peamine on see, et kui ruumi, kus magatakse, tuleb jagada, siis peavad olema inimesed samast soost ja isiklikke asju peaks olema kuskile panna. Muidugi pole vahetusõpilasel lubatud abielluda, rasedaks jääda ega teha näiteks mingit ekstreemsporti.
Ka peretütar Elisabeth on omakorda mõelnud minna vahetusõpilaseks, kuid praegu tahaks ta minna ainult juhul, kui saab minna Hanna juurde Saksamaale.
Pereema Kaire Vannas: võit on mõlemapoolne
Kuna meie talu on juba aastaid lühematel perioodidel enda juures majutanud võõraid inimesi, siis meie jaoks ei ole olnud probleem, kui meil majas veel keegi n-ö võõras ringi liigub. Ja kuna oma lastest pooled on juba majast välja lennanud, siis tekkis meil võimalus pakkuda kodu mõnele lapsele, kes seda soovib, ka talvisel perioodil. Mõtlesin, et proovime ja vaatame, mis saab. See annab juurde toredaid kogemusi nii endale kui ka meile koju järele jäänud lastele. Omad lapsed naudivad nende siinolekut.
Meie elu ei ole ausalt öeldes väga palju muutunud. Jah, üks inimene on majas rohkem, aga kui see inimene on meeldiv, siis on see vaid rõõm. Loomulikult pead sellega arvestama, aga see ei ole probleem. Meie elu läheb siiski vanaviisi edasi.
Hanna on meil juba teine õpilane. Kaks aastat tagasi oli meil Pauline ja siis saime esimese hea emotsiooni. Teadsin juba siis, et võtan veel õpilasi. Üks aasta jäi meil vahele, kuna remontisime maja ja ei tahtnud võõrast last selle sisse mässida. Kuna õpilasi saab valida pere ise, siis vähemalt meie oleme teinud väga hea valiku, millega oleme väga rahul olnud. Hirmus toredad tüdrukud.
