Magnoolia kõlab meie maal ikka veel kuidagi eksootilise ja suisa peene tegelasena. Ometigi leiab Kagu-Eestist lausa võimsa põlise teravalehise magnoolia puu. Võib kujutleda, et polnuks viimast sõda, järgnenud kinniseid piire ega karmide talvede tsükleid, siis oleks magnooliad meil täitsa tavalised.
Eks nüüd anna oma osa ilmastiku soojenemine ning vahepealne tubli sordiaretus, et magnooliad järjest rohkem tee huviliste aedadesse leiavad. Magnooliad tunduvad küll pinnase ja muude olude suhtes pirtsakatena, kuid päris nii spetsiifilisi tingimusi kui rodod nad siiski ei vaja. Mulle on ikka tundunud, et Kärdla võiks olla üks paras magnooliate paradiis. Liivasel aluspõhjal lasuvad mullad on tänu kraavitamisele enamasti parasniisked ja üldse… Üks huvitav magnoolia igatahes Rookopli tänava hoovis kasvab. Veel üsna väike, ent juba puhkevad sel jaanikuu eel helekollased õielaternad. Vägev! Ilmselgelt on tegu mingisuguse aretisega.
Oma koduaias Nõmbal olen mitmeid magnooliaid istutanud. Paarist küll ilma jäänud, ent sekka ka rõõmustavaid tulemusi saanud. Neile meeldib enim nõlvaalune labidaga kõrgemaks tõstetud pinnas, ajutiste tiikide vahelistel kuhjatud künkakestel, kus liivmuld ei ole väga lubjane ning on liigniiskusest pääsenult muutunud õhuliseks.
Tänavune tore üllataja on Soulange’i magnoolia. Milliseid kauneid õitsvaid puid sai tunamullu Ahvenamaa pealinnas Mariehamnis Turu tänaval nauditud! Nagu suured tulbiõied peakohal võrades… Soulange’i magnooliat on meil külmaõrnaks peetud, ent Mariehamni kogemus annab lootust.
Tõsi, minu ligi kümne aasta eest saadud istik kandis ilmselt vale etiketti. Sest nüüd puhkenud õied viitavad pigem sordile ‘Peppermint Stick’. Too on tegelikult hoopis Magnolia liliiflora ‘Nigra’ ja M x veitchii hübriid. See viimane aga algselt M. denudata ja M. campbellii ristand. Oeh, nagu üks mu sõber ütleb: süstemaatika on saatanast. Paras detektiivitöö, et uudishimust algupärandi jälgi ajada. Campbelli magnoolia on vapustavamaid raagjana õitsvaid magnooliaid. Meil paraku külmaõrn. Viie aasta eest Inglismaalt korjatud seemneist tärganud järglased kipuvad mul tasapisi kõik hääbuma. Noh, hea, et siis vähemalt üht hübriidist hübriidigi saab koduaias õitsemas näha.
Tõsi, eks temagi ole külmaõrn. Esimestel talvedel kippus tagasi külmuma, aga lõpuks on kosunud. Tunamullu augustis (tavatul ajal!) tegi ta paar esimest prooviõit. Tänavu oleks pilt juba vägagi uhke, kuid kahjuks murdis talve raske lumi tema teise haru maha. Ning see järelejäänu on nüüd na kahtlaselt kipakas…
Igatahes õieilu jagus suve eel rohkem kui rubla eest. Kui ka see haru murdub, on altpoolt elujaatavaid võrseid lisaks tulemas mitu.
Avastasin, et eriti võimsa mulje jätab selle magnoolia õiest foto, kus enda näolapi taustaks sättisin. Seda pilti siinkohal kasutangi. Nii tohutud tema õied muidugi pole kui sedasi paistab, ent miks mitte pildimaagiaga veidi lisaefekti tekitada?
