Olin ammu vaadanud, et see on üks kutsuv koht. Möödasõidul, bussiaknast, Via Baltical kulgedes. Seal Liivimaal, Heinastest lõunas Salatsis ehk Salacgrivas. Et jõe ääres kerkib tore mägi puuderiviga. Mingi park nähtavasti…
Tegelikult pole seal niisama park, vaid vana linnamägi. Tol juuliõhtul jõudsime mööda sisemaa kruusateid kulgedes lõpuks siia välja. Jah, mõnus mägi. Seal kiriku kõrval, kuni viiejalase tüveläbimõõduga ja laiutavate okstega pärnadega, all laisalt voolamas Salatsi jõgi. Liiklusmühase maanteesilla järel sätendas õhtupäikses meri ning kaikusid kajakad.
Rohurohelised vallinõlvad joonistusid välja kuidagi väga korrapäraselt. Nimelt sai linnus 17. sajandil rootslaste all muldkindlustused ja ümber neli nurgabastionit.
Kui päris algusse tagasi minna, siis asus siin vanade liivlaste maalinn. 1226 paiku ehitati selle asemele aga Riia piiskopkonna linnus. Siin
Salatsis asus piiskopkonna ainus tõeline meresadam.
Kõigepealt koosnes linnus 14×19 m pindalaga kesktornist, mida ümbritses arvatavasti puittara.
Põhjasõjas linnus purustati ning selle kive kasutati 1777. aastal valminud kiriku ehitamisel.
Kui 1780. aastal oli alles veel kaks tornijäänust, siis 1908 vaid 2,5 m paksuste müüridega tornivundament.
Nüüdseks pole näha üldse mitte midagi. Vaid üks auk, kive põhjas vedelemas.
Salatsi linnuse hävitamine ja häving on olnud peagu täielik. Kuid vähemalt rohurohelised bastionid ja vallid on siiski alles. Pakkudes mõnusat jalutuskäiku harjadel, pärnade all, jõe kohal.
Kuid meil polnud aega pikalt patseerida. Enne ööd tahtsime kindlasti veel lõuna poole sõita, Läti ainsatele pankrandadele.