Sel kahekümne neljanda veebruari sulapäeval seal Kõpus, maailma lõpus… Klaasjäälibedad teed ja maharaiutud metsad. Asteekide templina udusse kerkiv tuletorn.
Kalana liigsuvitusasulaks muutumine toob miskipärast meelde Rhodose saare, kus rannikud on vallutanud turism. Õigeid kohalike päralt külasid näeb veel vaid sisemaal. Hiiumaa puhul asi vast nii hulluks ei lähe. Aga no tõesti, peab siis oma maja lausa otse randa üles lööma, aiad puha ümber! Välja arvatud kohustuslikult vabaks jäetud kallasrada. Jajah, ettekäändeks vana vene piirikate lobudik, mille vundament võimaldas sesse paika ehitada. Aga ikkagi…
Meri oli siin jõuline kui peagu alati. Mu jaoks lõpuks liigagi intensiivne helitaust. Need lainerullid, sinepikollase samblikuga rahnud, need helerohelised samblavaibad, nahklehised leesikamatid ning kadakate roomavad polstrid. Ja igatepidi vormirohked klibuloomännid. Rõhtoksised, üks suisa sõlmtüveline.
Ja seekordne ilm. Elavalt meenus mulle üks foto Liibanonist, kus lumelaigulisel nõlval sirgus pehmesse halli uttu seedrite haljaid siluette. Siinsed männid lumeriismeis ja rõskeudus näisid mulle sedakorda seedreina.
Tõsi, siin Kalanas kasvab ju ka üks tõeline Cedrus libanii. Vaevu paarimeetrine, ent näib klibupinnases ja kohalikus kliimas täitsa kohanenud olevat. Ja ta sobib siia männijässide maailma nii hästi kui põlisasukas.
Tegelikult ka paarimeetrine vahemere küpressi sammasvorm näib siin täitsa loomulikuna. Tema heitis Hiiumaale tooduna algul peagu hinge, ent Kõpuotsa mahetalved on siiski lasknud tal kosuma hakata.
Ka ligi neljameetrine mammutipuu tunneb end Kalanas järjest paremini. Okstekimpe ehivad päris mitmed rohelised käbid.
Võibolla peaks keegi siiski kord Kalanasse ka karus- ja lumepalmid kasvama panema?
