Kaks aastat tagasi Hiiumaale kolinud Birthe ja Taavi Liivandi avasid oma lavendlitalu uksed ja lõid kohe külastusrekordi.
Hiidlased on tagasihoidlikud endale võõraid külla kutsuma – kui eelmisel aastal osales avatud talude nädalavahetusel Hiiumaal seitse, siis tänavu vaid kolm talu. Siiski sai Hiiumaalt seekord kirja rekordarv, 3000 külastajat. Suur osa neist käis otse Kärdla-Käina maantee kõrval asuvas Tubala küla Hautselja talus, mille põldudel Eesti suurim lavendlikasvatus. Talu osutus külastajate hulgas nii populaarseks, et tõusis kogu Eesti arvestuses 25 talu hulka, kus avatud talude päeval käis üle 2000 külastaja.
Kui Birthe ja Taavi Liivandi ettevalmistusi tegid, ei osanud nad arvata ega uskuda, et nii palju inimesi nende lavendlikasvatusele spetsialiseerunud talu vaatama tuleb. Kuna külalistel paluti end kirja panna, oli kahe päeva lõpuks olemas ülevaade nii külastajate arvust kui sellest, kust nad tulid. Nimekirjas oli ligikaudu 2000 inimest ja Liivandi oletas, et küllap oli neidki, kes registreerimislaua juurde ei jõudnudki. Külastajaid tuli üle kogu Eesti ja lähiriikidest ning isegi Austraaliast. “Kas ta just meie pärast siia tuli, aga siiski,” naeris Taavi Liivandi.
Avaral taluõuel ja sinetaval lavendlipõllul jätkus ruumi kõigile. Sai osaleda töötoas, kuulata talupidajate selgitusi ning teha sessiooni fotograafiga. Võis ka niisama istuda ja nautida ilusat päeva.
Talupidajaid üllatas, et nii paljud külastajad tahtsid ise põllult lavendliõisi korjata. Näiteks Sakust tulnud Maris ja Gudrun olid lõhnavatest lavendliõitest vaimustuses. Ema Maris kasutas lavendli-õite lõikamiseks vana head sirpi ja väike Gudrun sai ilusti hakkama kääridega.
Ootamatult suur oli nõudlus ka valmistehtud lavendlikimpude järele ning neid tuli järjest juurde teha. Hea minek oli ka talu koostööpartnerite toodetel, näiteks Hiiu Gourmet maitsesooladel ja Hiiu Ihuhoolduse lavendliseepidel ja kehakoorijatel. Neidki varusid oli vaja vahepeal täiendada. Kiirelt sai otsa joogitootja Nudist lavendli-põldmarja jook, mida paraku mandrilt juurde ei saanud tuua.
“Ilm oli võrratu ja kõik läks korda,” ütles Taavi Liivandi ja lisas, et nad Birthega on juba hakanud kirja panema mõtteid järgmise aasta talude päevaks.
Otse Kärdla-Käina maantee kõrval asuva talu jaoks on hea uudis see, et maanteeamet planeerib järgmisel aastal selle maanteelõigu korda teha.
“Saame turvalise ametliku mahasõidu ning siis on pigem kasuks, et nii silmapaistva koha peal asume,” märkis Liivandi teeäärse asukoha plusse.
Missioonitundega talumuuseumid
Külalisi võtsid vastu ka nn muuseumitalud – laevapuusepp Mihkel Kiibuse Kroogi talu ja Soera talumuuseum. Esimeses käis kahe päeva jooksul u 300 inimest, teises kummalgi päeval 300, kokku 600. Kroogi talus giidi ja korraldaja rollis olnud Heli Üksik ütles, et selline külastajate hulk oli just vastav talumuuseumi väikese aia ja ruumide jaoks.
Kolm Virumaalt mootorratastel saabunud külastajat ütlesid, et ei uskunud, et taolisi kohti, nagu Kroogil Eestis veel leidub. Hiiumaa muuseumile kuuluv Kiibuste maja on meremehe kodu, mis säilinud sellisena nagu see oli 1988. aastal kui viimane elanik suri ja talu muuseumile pärandas. Muuseum igapäevaselt avatud pole, aga avatud talude päeval said külastajad muuseumis ringi vaadata ning maitsta ümbruskonna taludes tehtud sööke-jooke, kaasa osta Lemmena talu mett, Serva Sahvri käsitööd, hoidiseid ja maiuseid.
Tartust pühapäeva pealelõunaks Soera talumuuseumi jõudnud Helen ja Marko rääkisid, et sõites jäid igal pool silma avatud talude päeva tähistavad punase kirjaga sildid ja punased õhupallid. Soera vanu maju vaadates imestasid nende pojad Rasmus ja Robin, kui paksud on vanad rookatused ja püüdsid ette kujutada, kuidas inimesed sellistes hoonetes kord elasid.
Soera talumuuseumis kaks päeva külalisi võõrustanud Karin Poola ja Urve Merendi jäid külastuspäevadega rahule. “Tegemist jätkus nii külastajatel kui meil endilgi. Küpsetasin üle tuhande pannkoogi,” ütles Karin Poola, kes jaksas veel minna juhendama viimaseid külastajaid, kuidas teha lõhnataimedega kotike.
Urve Merendi märkis, et ühe potitäie käkisuppi oleks ta veel saanud keeta, siis oleks jahuvarud otsa lõppenud. Tema pani tähele, et lastele maitses see vanaaegne lihtne, odav ja toitev supp hästi ja seda küsiti juurdegi.