Soe ja kastemärg on see 10. septembri hommik Maarianhaminas. Jah, olen sel aastal [2019] juba teistkordselt Ahvenamaal.
Maikuus võlus see saarestik mu päris ära kõigi oma punaste graniitkaljudega, millel veidrusena kasvab sootuks lubjalembene alvaritaimestik, kõige tipuks värvikirevad leeder-sõrmkäpad. Ja saare- ning isegi tammesalud, suisa jugapuud rannas endisel puisniidul…
Sedakorda on aga mul plaan suunduda Ahvenamaalt idakaarde, Saaristomere lõputute saarte maailma. Seal leidub lisaks huvitavale taimestikule palju põnevat ka geoloogia vallas.
Buss sõidab otse läbi Bomarsundi kindlusevaremete ja sillale jõudes jääb Ahvenamaa peasaar meist maha. Siin on juba Prästö nimeline saar. Peagi on taas vesi vastas. Passime kaabelpraami oodates, suures bussis vaid juht ja ainsa reisijana mina. Miks siin maal bussidega sõita ei armastata? Koguni nii, et nädalavahetustel puudub ühistransport peagu täiesti.
Vastasrannal paistab ilusat silekaljustikku metsaga. Veel natuke ja juba olemegi seal, Töftö saarel. Siit algab Vårdö vald. Kunagi sõitis meie Hiiu- ja Saaremaa vahet Vårdö nimeline praam, küllap siit pärit. Sild üle pisisaarekese ja järgnebki Vårdö saar. Keskuses paistab õunaistandusi. Mööda vilksab kirik. See on õige omamoodi: barokne tornikiiver on kaetud sindlitega. Kirikuseinal paistab aastaarv 1786, mis arvatavasti märgib ümberehitamise aega. Siinse pühakoja alguseks peetakse siiski juba 14. sajandit.
Lõpp-peatus: Hummelvik. Ootetoa seinalt leian teiste seas eestikeelsegi kirja: Üleveopileteid müüakse praamil. Kuidagi imelik on seda siin vaadata.
Kobin randa hommikusööki mugima. Mis haruldane koht: lained rullivad sahmates punakruusasele plaažijupile, mille kohale küünitavad sangleppade ja raagremmelgate oksad, kruusale kontrasteerub hõbedast liiv-vareskaera.
Muidu levib siin kõikjal ikka vaid ümaraid graniitkaljusid. Tuuline päikses kümblev meri on täis igat mõõtu graniitseid saarelätakaid-kuhjatisi. No miks ma küll siinset Salinõmmega kipun võrdlema – nii erinev on ju ometi kõik! Ja pagana ilus sellise suvelõpuilmaga. Nii sügavsinine meri, nii punarusked rannad, nõnda valge lainevaht, nõnda maalilised männipuised kaljusaarekesed seal eemal.
Jalamehele on praamisõit Saaristomerel puhta tasuta. Astun Viggeni pardale. Kaarti vaadates tundub siin valdavat hirmus tihe saarestikusupp, kus vaba vett justkui eriti polegi. Tegelikult jagub avarat merevaadet küll. Saarekesed tõmbuvad eemale ja põhjasuunas näeb isegi mere ja taeva piiri kokku saamas.
Vahepeal nihkuvad saarekesed jälle lähemale. Hõõguvrusked künkakesed, mõni päris puudeta, mõni männitukaga, on päris laiu nägu.
Enne Kumlinge saarestikku aga laiutab ümberringi suisa avameri. Ahvenamaa on kadunud peagu silmapiiri taha. Hakkab lähenema mu tänane eesmärk: Enklinge saar. Paik, kus võib leida ürgammuse vulkanismi jälgi. Ja näe: punaste graniitskääride taga kõrguvadki Enklinge kaljud. Need on sootuks tumehalli värvi. Sel saarel on vaadata nii mõndagi!
