Abruka läänerand on madal, nagu sel saarel üldiselt tavaks. Sellegipoolest pole see põrmugi igav. Vahase väinas turritab sadu ja sadu rahne ning kive, maa sirutab välja liivaseid leetseljakukombitsaid ja lisaks lai avar rannaniit.
Selge see, et karjatamata siin ei saa. Vahepeal kippunud roog siin üsna peale trügima. Teisalt trambivad veised ala mätlikuks, nii et rohustus aukudesse komistades murra või jalad. Küllap võiks siin lambaid rohkemgi karjatada.
Aga noh, mis mina, võõras, neist asjust ka jagan. Mina tulin siia ahtalehist ängelheina otsima. Kohaliku elaniku sõnul siin olevat tõesti olemas jah. Teda pole raske ära tunda: kõrge taim, kitsalt lõhestunud läikivad lehed ja otsas kreemkollane õisikupilv. Tartus Anne luhal olen seda lille näinud. Eestis kasvabki ta eeskätt lõunapoolses osas, saartel aga ainult kusagil Saaremaa lääneosas ja siin, Abrukal. Leitud teda siit igatahes on. Ka kohaliku elaniku sõnul, kes mulle enamvähem õige koha kätte juhatas. Aga… keda polnud, seda polnud.
See-eest kügeles seal kadaka külje all üks teine huvitav liik: niidu-asparhernes (Tetragonolobus maritimus). Sinakashallikasroheline taim, kelle kollased liblikõied küll juba läbi ja nende asemele neljakandilised kaunad külge tekitatud. Tema kasvumaad jäävad meil Saare- ja Läänemaa randadele, üksikuid leide on siginenud ka Hiiumaale: lisaks Heinlaiule Salinõmme ja Kassarisse. Iseasi, kuis ta näiteks Kassaris suurele karjatamiskoormusele vastu peab. Nimelt maitseb mahlane asparhernes kariloomadele vägagi hästi.
Tõeliselt rikas oli see rannaniit, õieline parasjagu kah. Lillatumendas seal kerakellukaid, oli palju oranžide korvõisikutega pajuvaake, kollases õies metsvitsu, siin-seal kerkivad lillad küünlad meenutasid käpalisi, ent kuulusid hoopis kukesabadele. Käpalistest oli soo-neiuvaipa ja sõrmkäppa. Ära tasub märkida lihtlabase angervaksa kõrval veel angerpist, hobumadar, kollane mesikas, aga ka metsporgand, palderjan, robirohi, lubikas…
Näed, seal hõbetas kogum kolmnurkseid lehti. Kes muu kui villane katkujuur. Ta levib läänesaarte, Pärnumaa ja Peipsi liivastel randadel. Kirjatähe järgi küll looduskaitsealune liik, ent teda ei ohusta küll vist miski. On üks paras invasiivik. Mõelda või Kõpu lõunarandade peale, kus tükati on katkujuur lausa valdav. Kevadel puhkeb pontsakatest algetest kobar kollaseid korvõisikuid, mõneti meenutab katkujuur paiselehte. Aeda sellist agressiivset tegelast ilutaimeks tuua ei tasu – vallutab kiiresti suured alad ära. Lase jäägu ta nende randade ehteks.
Lind tikutas. Tikutaja? Päike näitas end üha tihedamini, tuues kaasa helget suvist meeleolu. Kõndisin põhjasuunda, Vesiaiani välja, ent ahtalehised ängelheinad jäidki paraku nägemata. Külamäe niidul punerdas vastu põld-härgheinu. Edasi tuli ilus jumikakirjaline niit.
Astusin läbi küla, ikka põhjasuunda. Majad trügisid siin nii tihedasti kokku, külatänavat ääristamas põllukividest aedu. Peale küla algas kaunis 3–4 meetrit kõrgete kadakatega aruniit. Oli siin hobumadarat ja liivateed, roosalillade õitega nurmnelki ja lausa väikse väljana ümaralehiste kellukate õiesina. Kadakate sekka oli end sättinud laiutav arukask, üksikud tammed ning masajas pärn, kes oli end just ehtinud magusalõhnaliste õitega. Tõepoolest, lausa paganama ilus oli siin.
Ses kadastikus jäi silma mõni imelikum kadakas. Ligi 4 meetrit kõrged ja tihe-tihedad oksad horisontaalis laiali küünitamas. Täiesti nagu miniatuursed seedrid. Nimetasingi nad seederkadakateks. Kas tõesti mingi omaette looduslik vorm?
