erakogu Juunikuus tekkis minulgi vajadus mõned puuviljakastid raamatutega vanemate juurde Haldile saata ja varsti oligi minu Tähtvere tänava korteri akna all üks põnev kaubik. Toreda pika habemega juht, Siim Juht hüüdis, kas kastide tassimise jaoks oleks parem hoovi sisse pöörata…
Kuna sotsiaalmeedias temast pilti näha ei õnnestunud – leidsin vaid veidi kõhedust tekitava paari pealuid – oli temaga päriselt kohtudes väga vahva tõdeda, et tegu on heasüdamliku ja huvitava inimesega. Pärit on ta sealtsamast Tartust ja suisa Tähtvere tänavalt. Nii jäime juttu ajama ning varsti oli selge, et tegu on 100protsendilise Hiiumaa fänniga. “Nii kui sõidan Hiiumaalt ära, hakkan juba mõtlema, millal sinna tagasi saan!” kinnitab ta ise.
Kõik sai alguse Kõrgessaarest
Uurisin tema esimeste Hiiumaa-käikude kohta ja Siim rääkis, et käis esimest korda Hiiumaal umbes kümneaastasena. See oli aeg, mil saarele pääsemiseks oli veel vaja lubasid, kuid erilist ohoo-efekti tal toona ei tekkinud. 1999. aasta suvel sattus ühe Tartu ehitusfirma kaudu tööle Kõrgessaare kalatööstust renoveerima. Toona õnnestus nii temal kui kogu ehitusbrigaadil vabal ajal näha Hiiumaa ilusat loodust, tunda siinset erilist hõngu ja sellest ajast peale on ta käinud siin igal aastal. Üha rohkem ja rohkem, nii koos pere, sõprade kui oma õige pea 13aastaseks saava mopsi Tupsuga.
Mida rohkem ta Hiiumaal käis ja siia ka oma sõpru kutsus – kas siis telkima Lehtma kanti või peatudes Padu või Lõokese hotellis – seda enam hakkas peas vasardama mõte omaenda kohast Hiiumaal, kuhu tulla ja kus olla iseenda peremees.
See mõte ei andnud 2015. aastal enam rahu ning kui ta 2016. aasta kevadel kuulis, et Hillar Grahv müüb Hiiumaal Volkwagen T3 bussi, oli see Siimule nagu märguanne. Tuleb minna Hiiumaale bussi järele ja ehk hakata seal ka vaikselt endale mingisugust elukohta otsima.
Insula Deserta
1. mail 2016 sõbraga bussile järele minnes ei pidanud ta kaua mõtlema – löödi käed ja buss oli tema. Aga nagu ikka, said mehed jutu peale ning muuseas mainis Hillar Grahv ka seda, et Hiiumaal on selline motoklubi nagu Insula Deserta. See tekitas huvi, sest nagu lugeja juba aru on saanud, meeldivad talle erisugused masinad, ja loomulikult ka mootorrattad. Üks asi viis teiseni ja võib öelda, et esimesed Hiiumaised sõbrad leidiski ta motoklubist. Eelmisel Hiiumaa kohvikutepäeval oli Siim Juht juba motoklubi ühepäevakohvikus õlleleti taga klientidele kesvamärjukest ja kalja jagamas.
Väikese rõõmunoodiga hääles ütles Siim meie kohtumisel, et möödunud aasta augustist ei ole ta ise tilkagi alkoholi tarbinud. “Kes ütleb, et ei saa suitsetamist või joomist maha jätta, ajab tühja juttu – see on täiesti võimalik, kui ainult tahta!” kinnitas ta.
Vaatamata sellele, et Siim õlut enam ei joo, on ta siiski motoklubi täieõiguslik liige ja augustis kohvikutepäeval ka taas leti taga.
Võtmete õnnelik kõlin
Aasta pärast bussiostu hakkas ta endale Kärdlas korterit otsima. 2017. aasta kevadel oli neid turul kaks: esimene Tormi tänaval, teine Hiiu valla poolt oksjonile pandud endine vabrikutööliste korter Vabaduse tänaval. Viimane polnud küll just kõige paremas korras, ent jättis Siimule nii koduse mulje, et ta otsustas püüda seda endale päriseks osta.
Kui vallavanem Reili Rand talle 15. juunil, mis on ühtlasi ka Siimu sünnipäev, uue korteri võtmed ulatas, ei suutnud ta oma rõõmu tagasi hoida – päris oma koduke Hiiumaal tundus talle unistuse täitumisena. Kuigi ta teadis, et korteris pole ei vett ega muid mugavusi, oli see pärast koristamist juba kodu nägu.
Ehkki Siim pendeldab Hiiumaa ja Tartu ning veel ka Peipsiveerse Meerapalu vahet, võtab ta Hiiumaa korteris veedetud tunnid kokku lihtsalt: “Siin on mul tunne, et ma olen siin ja ma olen üksi!”
Loomulikult käivad tal siin endiselt külas ka mandri-maa sõbrad ja tema kaks poega. Aga ei ole sugugi kehvem, kui ta tuleb lihtsalt koos oma Tupsuga ja naudib Kärdla olustikku, käib Viigris söömas – kutsudes seda hellitavad “Viigri-ajaks” – , veedab võimalikult palju aega looduses ja ajab kohalikega juttu.
Vahepeal ostis ta ka ühe kolmetoalise korteri, ent seal ei tulnud seda “päris oma kodu” tunnet peale. Kui ta kuulis, et sealsamas Vabaduse tänava majas müüakse naaberkorterit, ostis ta kõhklemata selle ja müüs oma kolmetoalise edasi. Ka oma maja ostmise plaani pole ta maha matnud ning hoiab endiselt kõigil kinnisvarakuulutustel silma peal. Esimest kodukest Hiiumaal, Vabaduse tänava korterit, mil ekstravagantne punane lagi ja fotograaf Tuuli Tammla foto seinal, ta müüa siiski ei plaani.
Ei tohiks saada Väike-Pärnuks
Küsimusele, mis teda Hiiumaa juures võlub, vastab Siim Juht, et tal on siin saarel olnud algusest peale selline tunne, nagu läheks paarkümmend aastat ajas tagasi.
“Siin ei ole nii palju kommertsi, siin on veel külapoed. Siin saab veel inimestega rääkida, vahel ütlen tühjal tänaval vastutulijale tere kui ainult meie kaks seal kõnnime – seda ju suures linnas ei juhtu,” ütleb ta.
Meenutades, kuidas ta mõned korrad on teinud sõpradega ringreisi Tartu-Saare-maa-Hiiumaa-Tartu tõdes ta, et mitte kuskil mujal kui Hiiumaal ei tekkinud seda õiget tunnet: “Saaremaa on üdini kommerts, nagu mingi Väike-Pärnu, ühesõnaga – maha müüdud.”
Hiiu saar veel tema meelest maha müüdud ei ole, aga ta kardab, et ka Hiiumaast võib kunagi saada Väike-Saaremaa. Ja seda ikkagi natuke negatiivses võtmes.
“Kui unustan oma jalgratta Viigri ette, siis ma tahan, et see seal homme ka alles oleks. Praegu on see veel nii ja seda ei ole Eestis mujal mitte kuskil,” ütleb Siim Juht.
Kristel Algvere
