Dånö on üks paljudest Ahvenamaa loodeserva väiksematest saartest. Jõudsin väina äärde ja tundsin end järsku nagu Aadria mere ääres Cresi ja Lussino saare vahelise kanali servas. Kuidagi nii sarnased näisid need mändidega kaljumaastikud.
Siin muidugi aga hoopis graniitnõlvad. Sinava fjordi põhjaotsas paistis avameri – kaugele põhja leviv Põhja- ehk Botnia laht. Siit põhjasuunda tuleb sama pikalt veevälja kui vastassuunas Läänemere lõunarannikule. Nii võib öelda, et Ahvenamaa asub täpselt Läänemere keskpaigas.
Siin asus muiste vist üpris tähtis Geta sadam, mille kaudu käinud ühendus Põhjalahe ja Läänemere vahel. Nüüd viib üle kanali puitkattega sild. Edasi järgneb suvila poolt okupeeritud Hamngrundet, misjärel Dånö saarele viib kivine tammtee. Tammi tõttu on siinpool väina lõunaosa roostunud.
Dånöle tulin ma eeskätt jugapuude pärast. Siin maanteeäärse Julbergeti lõunanõlval neid kasvavat. Ronisin mööda graniitjärsakuid üha ülespoole. Tipus võttis vastu karmiilmeline männitaiga, maapinnaks islandi ja põdrasamblike habraste tutsakatega kaetud kaljustik.
Jah, seal natuke allpool roomasid kaljudel näiliselt nii jugapuude moodi kaharad oksad, kuid paraku osutusid nood kõik kuuskedeks. Imelik lugu, kirjanduse järgi peaks siin tõepoolest jugapuid kasvama. Nagu ka jalakaid. Toredal kombel on jalakad igatahes täiesti olemas.
Samas maanteeservas graniitmäe jalamil kasvab vägev vana laiavõraline jalakapuu, justkui hõberemmelga moodi tüseda toeka tüvega. Tüve läbimõõt on nii umbes neli jalga, arvuliselt ehk mitte ülisuur, ent meeliköitva välimusega igal juhul. Päikses helendava tüve ja tee poole roomava juure ümber haljendas tihe piibelehevaip. Üle tee kasvas sirge reana õunapuid, terve õunaistandus tegelikult.
Edasi astudes tuli tee servas veel mitu jalakat, neist kaks oma kolmejalase tüveläbimõõduga. Üks neist kipub kuivama, ka tol hiidjalakal on kahjuks kuivanud oksaharusid, ent nooremad mitmetüvelised pundid on täies elujõus.
Lugesin seal kokku kümme jalakat, kõik kitsal ribal teeservas. Parasjagu puhkevas lehes, kuid viljaalgeid ei paistnud kusagil. Alusrinde vaher õitses. Veel kasvab ses saluribas magesõstraid, kuslapuid, lodjapuu, kibuvitsu, kuuske-kaske-pihla ka. Sinilillelehtede ja rohulauguoraste seas õitses metsmaasikaid.
Graniitkivide lasus jäi pilk mingile heledale lätakale. LUBJAKIVITÜKK! Tõepoolest, pisikeste fossiilijäljenditega paekivi. Meil oleks selline suvaline, siin aga vägagi tähelepanuväärne. Suisa nii, et tegin foto. Ja jätsin kivi ilusasti omale kohale. Eks liustikud ole ta Põhjalahe põhjast siia toonud. Oma edasisel Ahvenamaa reisil ei leidnud ma enam ainsatki lubjakivikildu. Ja too Dånö jalakate kasvupaik sai ühtlasi mu kõige põhjapoolsemaks käidud punktiks maakeral – 60 kraadi ja 25 minutit põhjalaiust. Istusin seal vägeva jalaka all ning olin oma uue põhjatipuga väga rahul.
Telgipaiga leidmisega ei olnud aga asjad üldse väga hõlpsad. Vee lähedal ei olnudki see eriti võimalik. Ikka üha kaljud või kus tasasem lapike, seal kohe järjepanu suvilad. Kõmpisin tagasi Ahvenamaale. Långöl imestasin uuesti sealse “alvari” üle. Siin lopsaka heinapõllu servas paljastub graniit, millel laiguti punamas valget kukeharja, sirgumas murulauku. Ja rändkivi vilus hapraid põisjalgu. Selline taimestik peaks ju vaid lubjakivi-lool kasvama!! Järelikult sisaldavad kaljul olevad mullariismed küllaldaselt lubiainet. Veider graniidi ja lubjataimede kooslus, vägagi veider.
Telgikoha leidsin ühe mahlaka oru vastasküljel. Oja ääres sirgus sanglepik, siis mõni kuusk ja seejärel tõusis üles kaljupank. Nii 4 meetrit kõrge, lainete lihvitud kulpa ja üleval eenduvate kihtidega. Väliselt näis see ruske sein kui settekivimitest, ütleme liivakivist pank. Kuid ei, koosneb see ikka taas graniidist. Graniit tavaliselt säärast panka ei moodusta. Pealekauba oli siinne kaljupragude sõnajalafloora kummaline. Hea küll, kivi-imar, aga mida teevad siin lubjakaljude habras põisjalg ja suisa pruun raunjal? Neljas sõnajalg on jällegi aga hapulembene ja looduses nägin teda nüüd esmakordselt: põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale). Eestis kasvab seda talihaljast rohupuhmakest meenutavat sõnajalga ainult Prangli saarel. Soomes on aga vist täitsa tavaline.
Siin pangaseinal kasvas kaks puhmakest ning ega edasisel reisil põhja-raunjalga mulle rohkem ette ei jäänudki. Niisiis üks väga tore punkt mu esimesele rännupäevale seal saarestikus.