Malle Mühle 
Maksim Toome Tänan oma saatjaid, kellele sain kutsed Meremuuseumilt ja muidugi Meremuuseumi – ilma saatjateta oleksin olnud raskustes, sest olin eelnevalt läbinud ravikuurid.
Saskia Boddekest lähemalt. Ta on Hollandi multimeediakunstnik, teatri-, ooperi- ja filmilavastaja. Tema lavastustele on omane rohke tehnikakasutus. 2015. aastal pälvis Boddeke Venemaa TANRI auhinna Moskvas kujundatud multimeedianäituse eest.
“Sex & the Sea” on rändav näitus. Esimene toimus Hollandis, siis Taanis, Rootsis, Soomes ja tänavu Eestis. Igast riigist otsib Saskia midagi omanäolist, mille ta lisab antud maa näitusele. Eestis pälvisid tema tähelepanu Hiiumaa meremehele Markus Lippule kirjutatud Soome neidude kirjad aastaist 1914–1917, mil ta täitis oma kohustust Vene tsaaririigi ees ja teenis sõjaväes. Esialgu maaväes, minu andmetel Belomorski polgus, hiljem mereväes. Tema ja Penderna Ivan osalesid ka Jääretkel.
Markusele kirjutatud Soome neidude kirjad, ime, et need üldse läbi keeruliste aegade säilinud on. Kirjad olid temaga Sani jõe äärsetes lahingutes ning keerulisel ja raskel Jääretkel, jõudsid koos temaga isakoju Paule ning said siin hoitud ja varjatud läbi nii raskete vene kui saksa okupatsiooniaegade.
Markusel oli saksa ajal, nagu ta ise naljatledes ütles, isiklik politseinik Koit Kirme, kes käis teda pidevalt kontrollimas. Tänu politseiniku äärmisele valvsusele ja hoolsusele ei märganud too, et Markus varjas oma kodus Mäeotsa Vollit ja Matse Borjat, keda nõuti saksa lennuväeteenistusse. Olid teised alles poisikesed. Lahkarvmused, kas Markuse juures kedagi kahtlast märgati, lahendati sõbralikult õlut rüübates lõunalauas.
Markuse kirjadel ja sõjapäevikutel oli salapanipaik, kus nad olid peidus rasketel aegadel. Minul oli au kirju näha esmakordselt 1960. aasta ühel septembrikuu laupäeva õhtul. Elasime abikaasaga tollal minu sünnikodus Eeval Pärna külas, aga reegel oli, et iga laupäeva õhtu veetsime Paul, Markuse ja Kati pool. Seekord üllatas pidulikult kaetud laud kolmekäigulise õhtusöögiga. Esimeseks vein ja praetud siiafileed, järgnes kanapraad veidi kangema napsiga ja lõpuks konjak kohvi ja tordiga. Toidud söödud, laud koristatud, tõid Kati ja Markus peidupaigast välja Soome neidude kirjad ja Markuse luulevormis sõjapäeviku. Ahhetasin, kui kirjad enda kätte võtsin. Neid oli palju. Kirjad olid köidetud. See oli nagu väike raamat. Ämm ja äi jälgisid minu jahmatust ja rõõmu. Äi sõnas: “Kas sa aastaarvu vaatasid?” “Vaatasin, vaatasin,” sõnasin. “Esimene ilmasõda,” lausus ta. “Vali üks kiri, loen ja tõlgin.”
Valisin 19.07.1915 Pietarsaaris kirjutatud kirja.
“Dorogoi drug Markus.
Tänud kaardi eest, mille sain, oli väga tore, et Sa kirjutasid, ehkki ma ei uskunud, et sa minule kirjutad. Kõige rohkem soovin Sinule Jumala rahu, sest usun, et oled leidnud Jumala, kuna saatsid mulle kiriku pildi. See on väga hea, mõelda jumalale, kui surm on nii lähedal.
Millal te peate minema rindele? Mis päeval? See on väga kurb, kui peab surema nii noorena vastu oma tahtmist, just siis, kui inimene on noor ja tahab nautida elu, tuleb surma kutse. Miks ma pidin Sinuga kohtuma? Miks sa vallutasid mu noore südame? Ma ei saa kusagil rahu. Sinu pilt on alati mu silmade ees. Oleks olnud palju parem, kui ma ei oleks Sind kunagi näinud ega tundnud. Aga pidi juhtuma nii, et vaid lühikese hetke saime olla koos ja siis pidime lahku minema, aga ehk oligi parem, et meie teed lahku läksid. Istun sageli õhtul üksi ja mõtlen Sinu peale, sinu foto on minu ees laual, vaatan seda fotot, aga ta ei räägi minuga ega naerata minule. Siis täidab mind mõte, et sa ei armasta mind, ma ei nõuagi seda, et Sa peaksid mind armastama, kui vaid mina armastan Sind, armastan Sind nii palju, palju oma väikese südamega. Anna andeks, et ma nii kirjutan, aga ma ei saa teisiti, pean kirjutama nii, nagu süda nõuab.
Ela hästi soovib Sinule Mia-Maria Dahlman.”
Olin pisarais, aga üllatusi jätkus veel. Markus laulis soomekeelse meremeeste laulu. Nii ilus noore neiu kiri ja kui ilus soome meremeeste laul.
Aga läheme jälle Meremuuseumisse. Mu üllatus oli suur, kui siin ootas kogunejaid ees kolmekäiguline õhtusöök, mille avasid tervitusjoogid ja marineeritud siiafilee, järgnes marineeritud pardifilee ja tort. Andku peakokk mulle andeks, ma ei suuda meenutada täpseid nimetusi, aga väga maitsev oli, ei jäänud minu ämma õhtusöögile alla midagi. Sellele lisandus tantsutrupp Utopia Entertainment ja keelpillikvartett Prezioso.
Minu sisekaemused ja tõlgendused nähtust on muidugi minule omased, neid ma ei hakka kirjeldama. Esmamuljed näitusest aga olid vapustavad minule ja ka neile, kes olid koos minuga.
Ühe meremehega sattusime päris hoogu: tema oli kogu loost nii aru saanud, et Markus püüdis need kirjad merest – näitusel olid ka Saskia pudelpostikirjad väljas – ja kui me seda lugu klaarisime, kogunes meid kuulama kaunike hulk inimesi. Naeru ja nalja oli kui palju. Ka fotosüüdistus on sellest kuskil olemas. Õhtu oli väga meeleolukas.
Minu jaoks oli muidugi üllatuslik, et pidin andma intervjuu Markusest Vallo Kelmsaarele, kes avaldas selle 8. märtsil Kuku raadios. Oli au olla seal esindatud koos Ain Tähistega.
Muidugi ma kirjutaksin veel Mariast, see on nii ilus lugu, aga kas see tänapäeva lugejat huvitab? Tänapäeval on teised trendid. Mönus, kui leidus möni lugeja, kes viitsis nii pika loo läbi lugeda, aga Mia-Maria loo edasine areng on huvitav küll. Eks Harda annab märku, kui see lugejat huvitab.
Sende Lipu
