Tapio Vares Meenus mõne aasta tagune retk Bulgaaria Musta mere äärseil Ropotamo luiteil, kus lahtiste tuiskliivaküngaste vahel leidus üksikute tammede ja teiste lehtpuudega nõgusid. Siin, Mustanal, on midagi sarnast, ehkki küll vaid üks väike tükike. Nimelt kaardub neeme osalt lahtise liivaga luitevall ümber taha jääva nõo, milles mõne sanglepaga puisniidufragment. Tõesti omanäoline pilt! Paraku on metssead leppade ümbruse võimatult segi kündnud. Rannaliival tabas silm huvitavat kõrrelist: haguheina. Ning ikka juba tuttavaid katkujuuri, vares- ja luidekaera. Valli taga lepalodus oli kodu leidnud mõni pööristarnapoku, neist suurima “tüvi karvapeaga” ulatus mulle põlveni. Ka näsiniint ja euroopa metsputke leidus siin Mustana oja naabruses. Oja ise kulges rannaga rööbiti, siis keeras sisemaale. Seal avardus vaade lagedamaks, kaldaid ääristamas väga mahlakasroheline nooljate lehtedega padrik. Viimaks ometi täna pikalt taga otsitud kalmused? Kuid ei. Siiski vaid jõgitakjad, kel ogalisi viljapallegi mõned küljes. Jah, tähelepanuväärselt palju ja omapärased olid siin need jõgitakjad, kuid… Kalmus jäigi paraku leidmata.
Tagasi Mustana nina poole suundudes märkasin luiteliival imelikku peenlehist paari meetri kõrgust puukest. Kaks ta naabrit on sangleppade varju jäädes kiduma hakanud. Need on astelpajud. Sedasi looduses kohates ikka lausa eksootiliselt mõjuvad nad. Siin, nagu ka Kõpu põhjarannas, on astelpajud siiski vaid inimese poolt istutatud. Peale jääaega kasvas astelpaju looduslikult ka Eesti aladel. Miks ta meil aga hiljem välja suri? Kui samas üle mere Ahvenamaal olla laialt levimas endistviisi.
Mustana kahe talu ja mere vahele jääb salumets. Kõndisin seal ja tundsin, kui oleks järsku taigalikust Kõpust kuhugi lopsakamale Ida-Hiiumaale sattunud. Esmalt kuuskede sekka paar haavapuud, kes siin soojendava mere lähedal veel suverohelises leherüüs, ehkki juba 22. oktoober. Edasi vanade sangleppade all peale tungimas vahtrate järelkasv. Pea kõikide vahtrate tüved on metsloomade poolt kooritud, ent siiski saanud vahepeal haavu kinni kasvatada. Ehk ikka suudab siin metselajate kiuste sirguda vahtramets? Täitsa salumetsa tüüpi ala on see. Leidub lisaks pihlakatele ka toomingaid ja magesõstart, maapinnal saluheina ning euroopa metsputkede madalaid nahkrohelisi sõrmjaid lehti.
Kõrval lõi vaheldust vett täis järvik, kus kubinal üles sirutumas haljad konnaosjad.
Meri kiiskas päikeses vahtrakulla vahelt, aina kohas ja mühas jõuliselt, ehkki tuult teab mis polnudki. See siin oli luhtaläinud kalmuseretke otsa üks ütlemata hea süst: ehe killuke kujunevat salumetsa Kõpu okaslaante ja ääretu ulgumere vahel.
Huvitav, milliseid salulilli siit kevadisel ajal leida võiks?
