Tapio Vares Sel novembrikuu neljateistkümnendal hommikul olengi Suuremõisas. Hämarus hakkab valgenema. Mälu teeb vingerpussi ja põikan sootuks valesti. Veepuhastusjaama taga saab tee otsa. Ent taamal paistavad kõrgete nulgude ladvad. Seega kaugel see jõgi siit enam. Kuid vastu kerkib täielik takistusriba. Võpsik on tihe, maapind metssigade poolt täiega segi songitud, paljastades veelompide vahel ligeda savi. Kikerdi-kakerdi, litsa-lätsa… Võsa alla on pisikesi euroopa nulge külvunud. Neid on Suuremõisa metsas tõesti lausa peaaegu kõikjal. Paraku osad neist näritakse tagasi või suisa surnuks, sest siin valitseb päris loomaaed. Kitsed kargavad mu nina eest läbi, keegi puhib ja nohiseb samas võsas mõne sammu kaugusel ning muidugi on siin see kahjuks täiesti valdavaks saanud seasongerläga.
Jõgi on eilsest vihmalaadungist vett pungil täis ja savi tõttu piimakohvi värvi.
Ilusad on ikka need vanad võimsad euroopa nulud. Nende tumedusele vastandub euroopa lehiste sinepikollane hiline okkarüü.
Aga jah, loomaaed. Näe, kobras on kaldatamme tüve peaaegu läbi treinud, hambaid teritanud teistegi puude kallal.
Siit kulges varemalt piki jõekallast tee sitka kuuskedeni. Veel viie aasta eest sai seda enamvähem läbida, kuid nüüd on kõik kinni. Teerööpaid veel küll tükati paistab, kuid see on tihedasse vahtravitsikusse kasvanud, risti-rästi langenud puudesse mattunud.
Juba 2013 veebruaris avastasin, et suur punane tamm (Quercus rubra) on külili paiskunud. See Põhja-Ameerika idaosast pärit liik on Eestis vast kõige tavalisem võõrtamm, ent Hiiumaal ei näe tedagi mitte just sageli. Siinne oli küllap üks saare suurim. Oli. Puu on küliliasendis küll veel mõned uued võsud kasvatanud, kuid nüüd näivad need kuivanuna. Samblasel puutüvel pruunitab seenelaike. Puu lähedal on küll looduslikust uuendusest tekkinud punase tamme vits, kuid see on lääpa maha tallatud.
Meenutan, kuidas siin 90ndail aastail välja nägi. Siis seisis punane tamm jõeäärsel ilusal välul, mille ühes servas harilike tammede rühm. Kõrvalt kulges tee. Nüüd on siin vaid üks armutu võsastumine. Pargi eesosa jõe ümber hooldatakse vägagi, ent varasem tore niiöelda matkarada sealt edasi on täiesti käest lastud, hüljatud. Kas nii jääbki?
Maapinnal köidavad mu tähelepanu imelikud lehed. Suured-rootsulised-pehmekarvased, natuke nagu sarapuu moodi, ent siiski pärna lehed. Nii võõra moega teised. Hariliku pärna omad need kuidagi olla ei saa. Tolle omad on väiksemad ja igatepidi siledad. Ka läänepärna lehed on erinevad, rohkem hariliku moodi. Siinsed on lausa sametjalt karvased, isegi leheroots. Leian kokku neli noort pärna, neist üks üle pea vits, teised nii 4–5 meetrit kõrged, üks juba puu moodi. Ühel vitsal on mõni samasugune suur leht otsas veel lipendamas. Nende pärnade võrsedki on karvased. Kuid kus on suur emapuu, kes need siia on külvanud? Taamal kohtan veel kahte sarnast veidrat pärna, nii kümnekonna meetri kõrgused juba, üks hilistunult täies sügiskuldses lehestikus, torgates raagunud metsas iseäranis silma.
Pole muud võimalust, kui et need on suurelehised pärnad (Tilia plataphylla). Eesti linnahaljastuses on nad vägagi levinud. Näiteks Kärdla rannapargiski on olemas, kaks vana puu hukkumisel tekkinud võsutüvede punti otse Pika maja taga. Siin Suuremõisa parkmetsas peaks millalgi põhjalikumalt ringi vaatama, kas kusagil leidub ka algseid kunagi istutatud vanu suurelehiseid pärnasid. Igatahes on säärane looduslik paljunemine ja kohanemine täitsa huvitav. Tegemist on meist lõuna pool leviva liigiga, mille looduslik areaal ulatub Atlandi ookeani äärest Ukrainani, äärmine põhjapiir küünib Poolas eenduva kombitsana Läänemere rannikuni välja. Mõne aasta eest sai seal Gdanski kandi pöögimetsades ju käidud, nägime kivitammesid ja maguskirsipuid looduslikuna kasvamas, ent pärnadele ei osanud siis eraldi tähelepanu pöörata.
Suurelehise pärna loodusesse jõudmine siin, Suuremõisa parkmetsas on mu jaoks midagi uut. Kas see liik on ka mujal Eestis naturaliseerunud?
