Õngult põhjas algavad liivased männimetsased luitemaastikud. Kõige selle keskel kulgev lubjakruusast kuhjatud maanteetamm on aga loonud võimaluse sootuks teiseilmelisele taimestikule.
Lubjalembeste taimede õilmitsemine sel kümnendal jaanikuu päeval tõi meeltesse hoopis saare idapoolsemad looalad. Teeveeri ääristasid aina hallide käppade õisikud, sekka lillatamas palju pääsusilmi. Kuna teetammi jalam on tükati liigniiske, siis koos lubjase tammipinnasega siia luite kõrvale säärane pääsusilma pillerkaar on tekkida saanudki. Päris üleval, asfaldi kõrval, on seevastu ribana kuiva loopealse asukaid: õites põisrohte ja koldrohtusid, isegi maadjaks niidetud kuldkanni kääbuspõõsaid.
Teejalamil leidus ka suurt käopõlle, mustjuurt, kevadist seahernest, lubikat, lillakat ning laiguke imelike siniste õitega kurereha. Aas-kurereha? Tõepoolest! See mandril kõikjal lausa umbrohuna vohav taim on Hiiumaal miskipärast haruldasevõitu. Tema on just üks neist mitmest liigist, keda kasvab kõikjal nii mandril kui ka Saaremaal, kuid kes siin saarel end miskipärast eriti koduselt ei tunne, ehkki sobivaid kasvukohti peaks leiduma küllaga. Siin teepervelgi jagub teda vaid mõni taimeke ja kogu lugu.
Õngu oja voolab maantee alt läbi ja siin jõuab lopsakas niiskelembene taimestu otse teeservani. Näed, näsiniint on, aga eeskätt vohab harilik vesikanep. Temaga kohtumine on mu jaoks sündmus, sest idapoolsel Hiiumaal vesikanepit ei kasva. Ikka peamiselt vaid saare loodeosas ja Kõpu mail. Eestis on ta üsna laialt levinud üle maa, ka Saaremaal. Suuremad levikulüngad on Hiiumaal, tükati Kagu-Eestis ja Pandivere kuival kõrgustikul. Vesikanep on lubja- ja niiskusemaias taim, sestap siin oja ja teekruusa kokkupuute piiril end nii hästi tunnebki. Lillade õieudupilvedeni oli veel aga hulk aega – tema õitseaeg jõuab kätte alles augustis.
Otse ojaveest kasvas välja imelikke pikkade nooljate lehtedega taimi. Esialgu ma nende üle ei juurelnud, ent peagi, paar versta ülesvoolu, trehvasin neid taas. Siin oli varjukas üsna lopsakas org, kus muuseas laialehist neiuvaipa. Vesi sel oja ülemjooksul seisis laisalt paigal. Vees õitses jürililli ja sirgus jällegi neid suurt kasvu nooljate lehtedega taimi. Nende veesisesed lehed olid aga sootuks lühikesed ja laiad. Kas ei võiks tegu olla suure tulikaga? Nõnda oligi. Nüüdseks on suurt tulikat leitud mitmelt poolt üle Hiiumaa, ent kuna ta armastab kasvada jalgupidi vees, siis iga päev säärastesse kohtadesse ei satu ja sestap see taim üsna võõras tundubki. Kasvab ta kuni nelja jala kõrguseks ja õied, mis muidu nagu tulikal ikka, on tavatult suured, lausa varsakabja õite mõõtu.
Siin peitub suur tulikas varjulise metsaoja orgu, ent mõnel pool asustab sootuks isemoodi elupaiku. Näiteks Matsalu delta märgadel luhaniitudel olla üks iseloomulikke asukaid just seesama suur tulikas.