Peale kõrbelist Gomera lõunaosa ja enne saarelt lahkumist tahtsime veel korraks pääseda saare keskosa lopsakatesse metsadesse. Võtan siinkohal appi seal 22.märtsil päevikusse kribatud leheküljed.
“San Sebastianis kobisime nr 2 liinibussi ja taas suund üles. Mitu tunnelit, mäeharjast läbi. Teispool harja on järsult päikseta, oleme hallis pilvevööndis. El Carbonera ex-baari suletud maja ees maha. Ilged järsud harjad sööstavad üles, mets ripub lausa püstloodsetel seintel. Jah, taas metsapiirkonnas. Taamal all paistab tuttav Hermigua asulateorg, seal me kahe nädala eest juba olime. Taustal meri, saare põhjarand.
Kuskil siin lähedal peaks olema veehoidlajärv, aga nende nädalatega on toss väljas, ei viitsi kohe enam ronida. Samas Carbonera maja vastas on hea tilluke tasane metsaorg mariporssade ja okooteapuudega. Tore on taas kohata neid nii niiskusenõudlikke läiklehiseid okooteaid, loorberi iseäralikke sugulasi. Oja on küll paraku kuiv. Siin on ka datlipalme ja metsistunult larakate jalapikkuste vaoliste lehtedega jaapani villpööriseid. Ja mingeid rohevõrselisi lookpõõsaid on, pehmed lihtlehed vahelduva asetusega. Lopsakad kilpjalad kerkivad, kerivad end lahti. Vägev kooslus: kodused eestimaised kilpjalad koos kanaari datlipalmidega! Ja mõlemad on siin täitsa omamaised, looduslikus areaalis.
Maantee ääres kasvab kanaari mände ja vist ka süüria mändi. Siitsamast algab Majona looduskaitseala ja ülal järsakul ka Garajonay rahvuspark.
Ronisime matkaradapidi veidi üles. Väga tore 600 m merepinnast termofiilne hõremetsa kooslus. Õlipuulised Picconia excelsa’d õitsevad, pudistavad valgeid õieleheebemeid, õitest hoovab meeldivat õrna lõhna.
On ka üksjagu Visnea mocanera põõsaid. Nüüd on ta liigitatud ei tea kuhu, varem arvati teepõõsaliste hulka kuuluvaks. Igihaljad lehed on tal pisut sakilise servaga, paksud ja suht väiksed. Õiepungad on lillakad, esimesed valged kollase südamikuga õied hakkavad vargsi avanema. Erko ütles, et maikellukese lõhn on neil. Ma ise nohune, väga nõrgalt tunnen. Viis kroonlehte. Täitsa teekameelia õie moodi, aga väike, umbes 1 cm läbimõõdus. Visnea püstised põõsaspuukesed olla väga valguslembesed. Eripäraks veel see, et alla vajuvad oksad juurduvad nõlvul (suure laia küpressi all on seda näha). Jaa, tore teepõõsaliste nõlv siin. Lisaks kõikjal helepruuni, vanematel tüvedel kestendava koorega 4-5 m kõrgeid helerohelises lehes naistepunapuid (Hypericum grandifolium). Ühes veenireorus Ocotea foetens. Lisaks veel eerikapuid ja igasugu imelikke põõsaid, keda me ei õpigi tundma.
Aa, siinseal oli väikeste igihaljaste lehtedega, veel suht nuppus tillukeste kollaste õitekobaratega türnpuupõõsaid (Rhamnus crenulata). Tegemist on kuni 2 m kõrguseks kasvava Kanaaride endeemse liigiga.
Puispiimohakad õitsevad.
Näed, ja lõpuks tundsime ära Apollonias barbujana, saare neljanda loorberiliste sugukonda kuuluva puuliigi. Tal on kuidagi sasised lehed, püstised mitmeharulised õiepungade kobarad. See peab olema Apollonias! Lehed on tal erinevalt loorberist täitsa lõhnatud.
Puutüvedel väändub justkui visteeria, tegelikult roniv ruskus oma libalehtede ehk n-ö leheks muundunud võrsetega, Kuid kes on need paarimeetrised kiukoorega põõsad? Heberdenia? Raske on siin endeemidest kubisevas looduses taimetarka mängida.
5.30pm. Hüvastijätumätas odava 1.50 eurise veinipudeliga siin okooteapuude all. Tegelikult on see rändurielu täitsa läbi võtnud, rõvedad tuuled liigesed läbi tõmmanud ja isegi Erkol pole enam esimest värskust sees.
Vaid enne nõlvul turnides hakkas soe. Jälle käed külmetavad. No mingi +13 kraadi on vaid? Ei tea.
Tjah, palmid on argipäevaks muutunud. Ent veidrate põõsaste üle imestan veel jätkuvalt. Ja tänane Picconiaõite ja teepõõsaliste Visnea’te kooslus on talse omaette. Majona LK-alal on tegelt väga rikkalik metsaloodus, ent väga raskest ligipääsetav. Täna saime selle piirkonna rikkustest vaid tibakese aimu. (Näh, mingid ogamurakaväädid kaarduvad siin – Rubus bollei?)
Siin orus on üsna vaikne, tuul mühab seal kuskil kaugel üleval. Kas tõesti siis üle harja laskudes tekitab säärast pidevat tormi, nagu viimastel päevadel saare lõunapoolmikul kogesime?
Ja kui mõelda; milline iso vahe sealsete kõrbeliste nõlvadega, siin aga järsku lopsakas igihaljas lehtmets. Ümbrus tekitab tunde nagu oleks botaia kasvuhoones – säärane läiklehine igihaljas metsakild palmidega. Ainult na jahe ja hall on see ilm siin.”
