Tol lõikuskuu algupoole päeval viidi mind vaatama saare üht viimast säilinud kullerkupukohta. Tollest kirjutasin mullu lookese, aga kõigest muust jäi siis jutt tegemata. Nüüd talvisel ajal on paras toda retke pikemalt meelde tuletada.
Oli see alles tegelikult ringsõit! Enamjaolt asustuseta, kokkuvõttes üks lõputu tühjade teede ja metsade unenäoline labürint, kuidagi ebareaalne tunne valdas.
“Jajah, eksole, Hiiumaa sees on veel üks, suurem Hiiumaa,” ütles mu teejuht Malle. Nii uskumatu kui ka ei ole, tal paistis täiesti õigus olevat.
Peamiselt tutvustati mulle Metsaküla, kust Malle on mitut juurt pidi pärit. Selle Lauka poolses osas on paaris talukohas elu veel säilinud, ent kõik saare keskosapoolsed hüljatud. Neist kõige kaugem ja eraldatum on Metsalaasi, mu teejuhi vanavanaema sünnikodu. Kuigi veerand sajandit pole siin enam heina tehtud, püsivad liigirikkad niidud suurelt jaolt siiski veel avatuna. Kohati pressivad küll angervaksad, roog ja seaohakas jõudsalt peale, kõrgudes suisa lõuani. Teisal aga laiub vaid poolde säärde ulatuv lilleniit. Lausa viljapõllulappki on olemas. See on metsloomade söödapõld, kõrval varitsustornid püsti.
Taluhooneist on alles vaid peamiselt maakivist laotud kelder, aastaarv 1899 ukse kohal. Üle selle kõrguvad suured tammed ja vahtrasalu. Leidsin siit isegi näsiniinevitsa ja mets-nõianõgeseid. Säärased salutaimed on küllap ise kohale jõudnud. Nojah, see Metsaküla kant on üldse õige lopsaka moega, igasugu salutaimedele peaks siin hästi sobima. Mände pole näha, ikka kuused ja palju lehtpuid. Maapind sisaldab lubjakive ja eks see tingigi erineva taimestiku, võrreldes ennist läbitud liivaaladega.
Jah, kreegi- ja sirelivõsa on kah siin Metsalaasil alles. Ja valgeid, punase südamikuga nartsisse õitsevat ses paigas millalgi kevade paiku. Või kes teab, paljukest neid kunagiste talupeenra lillede järglasi tuleval aastal üldse tärkab – sead on puudealuse täiesti paljaks mullamaaks segi paisanud.
Edasi viis meid suund Simunaseljale. Tollest talust pärineb Malle teine vanavanaema.
