Pühalepast pärit Järvi Kokla elab Soomes ja kannab soome perekonnanime Lipasti, aga on ikka oma nii hiidlastele kui eestlastele.
Kui temast Hiiu Lehes kirjutame, ütleb ta ikka – kirjuta Kokla, siis ikka teada, kelle pere laps.
Äsja pälvis ta vabariigi presidendi auraha, Valgetähe V klassi teenetemärgi kui hiiu murde tutvustaja ja Eesti-Soome suhete edendaja. Tema teenetena märgitakse Tartus peetud Soome Instituudi kultuurisekretäri ametit, Tuglase seltsi koolitus- ja lõimumisjuhi tööd, Eesti kava koordineerimist Helsingi Raamatumessil. Järvi on edendanud soome keele õpetamist Eestis ja eesti keele õpetamist Soomes. Hiidlasena on talle südamelähedane ka hiiu keele säilitamine.
2016. aastal koostas ta hiiu keele aabitsa “Hiiu keele raamand”. Koos Margus Taboriga on ta mitmendat aastat laval ülimenukas suvelavastuses “Mamma lood” – ikka hiiu keelt õpetamas. Mullu tõlkis ta hiiu keelde Heli Laaksoneni luulekogu “Ole ise”. Raamatuke osutus ülimenukaks ning on üks 2017. aasta keeleteo rahvapreemia nominente.
Milline oli esimene emotsioon, kui riiklikust tunnustusest kuulsid?
Järvi Lipasti: Esimene emotsioon oli loomulikult üllatus ja isegi ehmatus. Või nagu hiidlased ütlevad: löi natust vähe juhmiks.
Mida mõtled nüüd, kui pisut aega sellest möödas?
J.L:Pärast esimesest ehmatusest ülesaamist tuli rõõm, sest kellele ei meeldiks, kui tema töid ja tegemisi märgatakse ja tunnustatakse. Paar päeva hiljem tuli tunne, et tunnustus on samas ka kohustus, loorberitele puhkama jääda ei saa. Ilmselt mõtlevad aga kõik teenetemärgi saanud ühtviisi, et tunnustustväärivaid inimesi on meie ümber väga palju, tuleb ainult märgata.
Mida tahaksid öelda neile, kes su tunnustamiseks esitasid?
J.L: Need inimesed, kes esitavad tunnustamiseks kandidaate, väärivad ise suurt tunnustust ja tänu selle eest, et nad märkavad ja väärtustavad teiste inimeste tegemisi. See on südantsoojendav oskus.
Kuidas hindad enda tööd eestluse edendajana Soomes – mis on seni suurim saavutus?
J.L: Kõige olulisemaks olen pidanud seda, et eestlased õpiksid tundma uut elukohamaad, kuid säilitaks ka võõrsil elades oma keele ja kultuuri. Mida paremini inimene oma emakeelt oskab, seda arenenum on tema mõtlemine ja seda paremini saab ta elus hakkama. Kõige uhkem olengi Üleilmakooli üle. Olin selle loomise juures, kuid suurima töö on teinud kooli juht Helja Kirber. Selles internetikoolis õpib eesti keelt 170 last 20 erinevast riigist.
Tartus Soome Instituudis töötades tegutsesin selle nimel, et soome keele oskus ja soome kultuuri tundmine, millel on Eestis pikad traditsioonid, säiliks. Nüüd omakorda hoolitsen selle eest, et soomlastel oleks võimalik eesti keelt õppida ja eesti kultuuriga kursis olla. Armastan ikka tsiteerida August Annistit, kes 1924. aastal kirjutas: “Alles Soome kaudu leiame Eesti”. Minu meelest kehtib tõdemus ka vastupidi – alles Eesti kaudu leiavad soomlased Soome. Meie keel ja kultuur on nii sarnased, et väikesed erinevused aitavad märgata ja mõista oma keele ja kultuuri sügavamat olemust.
Kas ise oled Soome ja Eesti vahel justkui eikusagil või on sul hoopis kaks kodumaad?
J.L: Mu juured on kindlalt Eestis ja Hiiumaal, aga olen end ka Soomes alati väga koduselt tundnud. Minu meelest on suurepärane, et tänapäeval ei pea enam valima ja võib elada kahel maal korraga. Naljatan vahel, et minu elus on armastuskolmnurk Hiiumaa-Tartu-Helsingi ja ma ei oska ega tahagi nende vahel valida.
Soome 100 ja Eesti 100 – kas meie rahvad väärtustavad seda verstaposti ühtmoodi?
J.L: Arvan, et nii soomlased kui eestlased väärtustavad oma maade iseseisvust väga. Soomlased on vabadusest ja isamaast rääkides vaoshoitumad, see on nende jaoks enesestmõistetavus. Kõik soomlased on ju vabas riigis sündinud ja kasvanud, meil aga on suur osa rahvast omal nahal tundnud, mida tähendab iseseisvuse ja vabaduse puudumine. Ilmselt sellepärast on Eestis vabaduse väärtustamist rohkem näha ja kuulda.
Mida arvad Tallinn-Helsingi tunneli plaanist?
J.L: Hiiumaal kasvanud inimesena tunnen end kindlasti mere peal paremini kui mere all. Mul ei ole kunagi ei Soome ega sealt ära nii kiire, et ma kaht tundi laevas istuda ei jaksaks. Meresõit on alati ka rituaal, mingi nähtamatu piiri ületamine, seda nii mandrilt Hiiumaale kui Soomest Eestisse sõites.
